Tšello on naisterahvas

Tšello on keelpill viiulite perekonnast. Kui viiuldaja peab oma pilli vasaku käe pöidlaga vastu kaela hoidma, siis tšello toetatakse alumises otsas asetseva teraviku ehk pilli jalaga vastu põrandat ning mängija saab kasutada kõiki viit sõrme keeltele vajutamiseks. See on suur eelis, sest jämedatele ja jäikadele tšellokeeltele on üsna raske suruda.

Helikõrguselt on tšello vioolast täpselt ühe oktaavi, viiulist oktaavi ja kvindi võrra madalam. Pärast seda, kui nii suured heliloojad nagu Bach ja Beethoven hakkasid tšellopalu kirjutama, muutus tšello soolopillina populaarseks. Eriti armastatud olid tšellomängijad kuninglikes õukondades.

Esimene teadaolev tšellomeister oli Andrea Amati, kes valmistas Prantsuse kuninga Charles IX tellimuse peale uhkete kaunistuste ja nikerdustega 24 viiulit, 6 vioolat ja 8 tšellot. Amati pojad käisid isa jälgedes ja jätkasid pillimeistri ametit. Tema pojapoeg, Nicolo Amati, on kõigi aegade suurim tšellomeister ja ajaloo kuulsaima keelpillimeistri Antonio Stardivari õpetaja.

Pärt Tarvas on tšellot mänginud 36 aastat, sellest viimased 13 Eesti Rahvusliku Sümfooniaorkestri kontsertmeistrina. Kontsertmeistri ehk esimese tšellona vastutab ta oma pillirühma kokkumängu eest. Vastusele, miks ta just tšellot armastab, jääb eluaegne tšellomängija vastamisel esialgu lausa hätta. Ühe eelisena toob aga kindlalt välja selle instrumendi suure mänguulatuse: "Nelja viiuliga kvartetti ei tee, nelja tšelloga aga küll." Tšello on väga emotsionaalne ja tundeline instrument, ja sellel on võimalik esitada väga laia repertuaari.

Tšello valmistamiseks läheb vaja mitut eri puitu. Pärt Tarvas näitab enda tšello peal nii vahtrapuust kui ka männist valmistatud osi. Männi asemel kasutatakse ka kuuske, vahtra asendajaks võib olla paju või pappel. Tšello kujunemisaegadel valmistati keeli seasooltest, praegusel ajal aga enamasti metallist või ka tehiskiust. Poogen, nagu teistelgi keelpillidel, on valmistatud punakas-oranžist pernambukipuust ning hobusejõhvidest. Pernambuk on väga tugev ja painduv puit, mida saadakse Brasiiliast. Tänapäeva pillimeistritel on põhjust murelik olla, sest pernambukipuu on ohustatud liigina looduskaitse all. Nii kasutataksegi uuemate pillide valmistamisel tehismaterjale, mis on küll odavamad ja vastupidavamad, kuid ei anna mängides siiski sama kõla ja tunnetust kui ehtsad looduslikud materjalid.

Mis muudab ühe pilli paremaks kui teised, miks kõlavad sajandeid vanad pillid paremini tänastest? Pärt Tarvasel on sellele müsteeriumile oma lihtne seletus: "Iga pilli sissemängimine võtab aega, kulub aastaid, enne kui sellesse hing sisse voolab. Pilli ei tohi unarusse jätta, peab pidevalt mängima. Vanade meistrite pillide hing on pärit nendelt suurepärastelt mängijatelt, kelle käes nad lugusid rääkinud on." Ühes on Pärt Tarvas surmkindel: "Muusikainstrument on naisterahvas. Temaga on vaja õrnalt ümber käia, soojendaja ja silitada. Tuleb varuda palju kannatust ja mitte mingil juhul ägestuda!"

Villu Vihermäe on kolmanda põlve tšellomängija. Ta jutustab oma pere sattumisest tšellomängu juurde: "Minu vanaisa, Kaarel Vihermäe, oli esimene tšellist meie suguvõsas. Temani jõudis see pill oma venna kaudu, kes võitis tšello 1927. aastal loteriil. Enne Teist maailmasõda töötas ta Tartu Vanemuises ning Estonia teatris.

Nõukogude võimu saabudes mobiliseeriti koos paljude teistega Venemaale. Seal mängis ta rahvakunstiansambli sümfooniaorkestris, tänu millele ka tagasi Eestisse jõudis. Pere järgmine tšellist, minu isa Andrus Vihermäe, on töötanud Estonia teatris nüüdseks juba kolm aastakümmet. Suur osa minu ja ka minu õe lapsepõlvest möödus lasteaia asemel vanematega teatriproovides ja etenduses kaasas olles. Praegu töötab terve meie pere samas majas, vanemad Rahvusooper Estonias ja lapsed ERSOs."

Muusikute peres antakse ka pille põlvkonniti edasi, nii mängib Villu Vihermäe samal pillil, millel tema isa ja vanaisagi - üle 200 aasta vanal Euroopa päritolu tšellol. "Minu vanaisal oli kolm pilli, mis on nüüd minu ja isa mängida. Nendest kolmest on minu oma kõige vanem ja ka oma kõlaomadustelt parim," jutustab Villu Vihermäe oma tšellost. Tšello, millel mängib Pärt Tarvas, on aga valmistanud Eesti pillimeister Karl Sööder 1936. aastal.

Ehkki tšello on viiuli lähisugulane, on nende häälestus erinev, ja enamasti ei oska tšellomängija viiulil mängida ja vastupidi. Tšellomäng nõuab kätelt osavust ja parajal määral tugevust. Villu Vihermäe arvates on tšello meeste pill. "Nii väitis juba minu esimene õpetaja Laine Leichter, kes ise olles naine on võtnud endale viimasel paarikümnel aastal õpilasteks ainult poisse. Tšello on ka füüsiliselt raske ja meestel on selle mängimiseks lihtsalt rohkem jõudu."

Akustiliste pillide kõrvale on tulnud elektripillid ja need koguvad aina enam populaarsust. Elektritšello ehitus on analoogne elektrikitarriga - puudub kõlakast. Elektriblokkide abil saab helile meelepäraseid efekte ja lisakõlasid anda. Elektripilli on ka palju kergem üles lindistada kui akustilist instrumenti. "Elektripillil väga suuri mängulisi erinevusi pole, küll tuleb pilli heli hoopis kuskilt mujalt, kust seda tavaliselt ei tule, ja see teebki mängimise tunnetuslikult mõnevõrra keeruliseks. Kuulaja jaoks on elektri ja tavalise pilli põhierinevus eelkõige välimuses ja kõlas," kirjeldab Villu Vihermäe elektritšellol mängimist. "Praeguseks on enamikul pillidel olemas elektrilised versioonid, aga see ei mõjuta klassikalisi akustilisi instrumente - need jäävad ikkagi ja alati esikohale ja nende kadumist karta ei ole."

Suure teene tšello toomisel levimuusikasse on ära teinud soomlaste Apocalyptica, kelle fenomen on see, et nad esitavad pop-, rock- ja metal-muusikat väga klassikaliste instrumentidega - see mõjub väga ootamatult ja positiivselt. Kõik Apocalyptica liikmed on klassikalise muusika taustaga, lõpetanud Sibeliuse Akadeemia.

Hoopiski vähem teatakse aga, et ka eestlastel on oma tšellokvartett, mis viljeleb Apocalypticast küll oluliselt mahedamat muusikat. Koosseis nimega C-Jam seob sümfooniaorkestris igapäevatööd tegevat nelja meest: Villu Vihermäe, Pärt Tarvas, Margus Uus ja Andreas Lend. Repertuaari moodustab kirev valik parimatest klassikalistest paladest igihaljaste pop- ja rock-muusika pärliteni. Paljude lugude seaded on tehtud ise. Villu Vihermäe püüab võrrelda oma igapäevatööd ERSOs ja mängimist C-Jami kvartetis: "Sümfooniaorkestri ja kvarteti mäng on kaks väga äärmuslikku asja. Mulle meeldivad need mõlemad väga. Orkester, kus mängivad üheskoos 90 muusikut, annab väga võimsa ja üleva tunde. Kvartett on jällegi midagi hoopis erinevat. Seal lasub igal mängijal palju suurem vastutus ja tuleb olla iseenda eest sada protsenti väljas. Naljatades võib öelda, et igal maal peaks olema oma korralik tšellokvartett või vähemasti trio: soomlastel on oma Apocalyptica, lätlastel Melo-M ja eestlastel C-Jam. Maailmas on kergemuusika tšelloansambleid vähe. Me kõik teeme oma asja väga erinevalt ja nii ongi kõige parem."

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Mai Anni