Euroliit üritab kaitsta disaineri loomingut

Kuigi Eestis ühekordse õiguskaitse saamiseks kulub disaineril keskeltläbi vaid paar tuhat krooni, on disainerid ja disaintoodangu valmistajad seda meelt, et eksporttoodangu puhul tuleb kaitse võtta igas riigis eraldi, mis lõppkokkuvõttes võib osutuda kulukamaks ja keerukamaks, kui asi väärt.

Eesti Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova kinnitab, et patent disainiloomingut eriti ei päästa, mistõttu pole Eestis ka kuigi palju näiteid säärastest kohtuasjadest. "Vaidlemise asemel eelistavad disainerid tööle pühenduda ja uued ideed valmis kujundada," nendib Gurjanova.

Asja moraal on see, et Eesti õigussüsteem ei kaitse autorit ning lubab teha moraalituid tegusid, sekundeerib talle üks avalikkuse ees tundmatuks jääda sooviv tootekujundaja.

"Kui keegi kavatseb mingit ideed üle võtta, siis piisab ju vaid väikesest toote kuju või mõõtmete muutmisest," on ka OÜ Aquator juhataja ja disainer Villi Pogga disainiloomingu õiguskaitse tõhususe suhtes skeptiline. "Olen seisukohal, et patent disainerit ei kaitse."

OÜ Patendibüroo AAA juristi Mikas Miniotase hinnangul aga väärivad müüdid, nagu oleks disaini kaitsmine kallis ja raskelt teostatav, ümberlükkamist. Nimelt liitus Euroopa Liit käesolevast aastast rahvusvahelise Haagi süsteemiga, peatselt oodatakse ka USA liitumist ning see muudab Haagi süsteemi senisest atraktiivsemaks ning võimaldab odavamalt kaitsta oma tööstusdisaini lahendusi ka väljaspool euroliidu piire.

Miniotase sõnul on Eestis tööstusdisaini taotluse esitamise ja registreerimise kulud ettevõttele keskeltläbi 3600 krooni. ELi tööstusdisaini registreerimise kulu on keskmiselt 10 000 krooni ning see tagab kaitse 27 euroliidu liikmesriigis, mis teeb 370 krooni riigi kohta. Euroliidu disainitunnistuse saab kätte umbes kolme kuuga.

"ELis kehtib ka registreerimata ühenduse disainilahendus, mis annab kopeerimise vastu kaitse 27 ELi riigis küll vaid kolmeks aastaks, kuid samas ei maksa mitte midagi ja see kaitse algab automaatselt esimesest disainilahenduse avalikustamisest," selgitab Miniotas. "Seega ei ole korrektne väita, et väljaspool Eestit disaini registreerimine on nii kallis, et see ennast ära ei tasu."

Vastuseks arvamusele, nagu aitaks väike muudatus õiguskaitsest mööda minna, ütleb Miniotas, et selline disaini kaitse ulatuse tõlgendamine on aegunud.

"Kui rääkida ELi disaini kaitse ulatusest, siis peab mainima, et ebaoluliste muudatustega rikkumise tuvastamisest ei pääse," kinnitab ta. "EÜs registreeritud disainilahendus kaitseb mitte ainult identsete koopiate, vaid ka üldmuljelt sarnaste disainide vastu."

Miniotas märgib, et ELis registreeritud disainilahendusega on võimalik maksu- ja tolliameti kaudu esitada tolliasutuse sekkumise taotluse, mille alusel peatatakse disainiõigusi rikkuva kauba import ELi majandusruumi.

"ELis registreeritud disainilahenduse rikkumise puhul võib pöörduda Harju maakohtusse ning selle kohtu otsus kehtib kõikides ELi liikmesriikides," selgitab ta. "Seega jääb ära vajadus igas riigis samadel asjaoludel uut kohtuprotsessi alustada. Praktika näitab, et suurem osa disainivaidlusi ei jõuagi kohtuse, sest piisab hoiatuskirja saatmisest, et rikkuja tegevuse lõpetaks."

OÜ Patendibüroo Koppel juhataja, advokaadi ja patendivoliniku Mart Enn Koppeli sõnul on Eestis olnud kahtlusejuhtumeid, et keegi on kelleltki tooteidee kopeerinud, mis iseenesest on karistatav. Samas tõdeb, et kedagi pole siinmail säärastel asjaoludel süüdi mõistetud.

Küsimustele vastab Mart Enn Koppel.

Kohtulahenduste järgi mitte just väga. Süüdi on mõistetud neid, kes müüvad näiteks Nokia mobiiltelefoni võltsitud osi, sest need rikuvad Nokia tööstusdisaini õigusi. Nokia on nimelt võtnud õiguskaitse paljude mobiiltelefonikorpuste disainile.

On teada ka juhtumeid, kus on küll kahtlusi, et üks isik on teise isiku disaini võtnud ja esineb disaini autorina, aga kuigi selline käitumine on karistatav, ei ole mulle teada, et keegi oleks tegelikult süüdi mõistetud.

Disaine kaitstakse tööstusdisainilahendusena. Disain kaitseb toote väliskuju, kujunduslikke aspekte, patent leiutisi.

Üks variant oma disainilahendusele õiguskaitse saamiseks on esitada tööstusdisaini registreerimise taotlus patendiametile ning pärast vorminõuete kontrolli annab patendiamet välja tööstusdisaini registreerimise tunnistuse.

Disainikaitse kestab viis aastat, olles pikendatav viie aasta kaupa kokku kuni 25 aastaks. Registreeritud tööstusdisainilahendus annab omanikule ainuõiguse seda disaini ja sellega samu üldmuljeid jätvaid disaine kasutada toote valmistamisel.

Teine variant on esitada Euroopa Ühenduse disainitaotlus. Pärast vorminõuete kontrolli annab Euroopa Ühenduse Siseturu Harmoneerimise Amet (OHIM) välja tunnistuse. Õigused kehtivad kogu Euroopa Liidus kuni 25 aastat.

Disaineri loomingu puhul on üldjuhul tegemist kaitstava teosega autoriõiguse seaduse tähenduses. Seega, disaineril tekivad teose loomisega, st selle fikseerimisega objektiivselt tajutavas vormis, ka autoriõigused.

Autoriõiguste teostamisel on tööstusdisainiga võrreldes kaks piirangut.

Esiteks - kui tööstusdisain on registreeritud õigus ja kohtu- või muu vaidluse korral, on väga lihtne näidata õiguste olemasolu.

Teiseks - kui keegi juhuslikult kujundab varasema disainiga sarnase või identse disaini, siis on tegemist tööstusdisaini õiguste rikkumisega ka siis, kui see isik midagi ei teadnud kaitstud disainist. Autoriõiguse puhul, kui keegi loob juhuslikult ja sõltumatult varasema teosega sarnase või identse teose, ei saa varasema teose autor hilisema teose kasutamist keelata.

Euroliidus kehtivad ka registreerimata tööstusdisaini õigused, kuni kolm aastat disaini esmakordsest avalikkusele kättesaadavaks tegemisest, kuid need õigused kaitsevad vaid otsese kopeerimise vastu ning ei aita siis, kui teine isik juhuslikult ja sõltumatult sama või sarnase disaini välja töötab.

Mõnikord on näiteks disainitooli juures kasutatud uudseid tehnilisi lahendusi, st leiutisi. Need on kaitstavad patendiga või kasuliku mudelina.

Tööstusdisaini registreerimise taotluse esitamine patendiametile on lihtne ja odav - eraisikule on riigilõiv 400 krooni ja kui disain on juba realiseeritud, siis on seda väga lihtne esitada fotodena. Kui aga mitte, siis ühelegi disainerile ei tohiks üle jõu käia oma disaini ülesjoonistamine või -joonestamine.

Hinda arvestades on disainerid esitanud Eestis väga vähe tööstusdisaini registreerimise taotlusi - 2007. aastal laekus neid kõigest 62. See on vähem kui kasuliku mudeli taotlusi leiutiste kaitseks, neid oli 117.

Kui aga taotlus on esitatud Eestis, tuleb arvestada, et kui disainikaitset soovitakse ka välisriikides, siis tuleb taotlused välisriikides esitada kuue kuu jooksul Eesti taotluse esitamisest - muidu pole kaitset hiljem võimalik enam saada.

Kuna Eestis on laialdaselt kasutusel ID-kaart, digitaalallkiri ning ajatempel, siis soovitan disaineritel taotluste esitamisele lisaks ka korrapäraselt (kas või iga päeva lõpus) oma tööfailid digitaalselt allkirjastada.

Kui peaks juhtuma selline suhteliselt ebatõenäoline asi, et keegi näppab idee, saab disainer vähemalt tõendada, et mille ja mis ajaks ta oli loonud või valmis teinud.

Kuigi parem kui mitte, saab vajadusel kohut käia küll. Kui tõesti on tegemist disainivargusega, siis on edukaks kohtuskäimiseks tarvis tõendada, et disain on tõepoolest varastatud.

Siit tulenevalt olgu veelkord üle korratud soovitus disaineritele - kasutage rutiinset digiallkirjastamist ja esitage taotlusi patendiametile võimalikult varakult ja vajadusel sageli - file early file often.

Olen üllatunud Ilona Gurjanova pessimismist ning väidan, et sõnum, justkui disaini kaitset ei eksisteeri ja kõik võivad disainerite õigusi edasi rikkuda, kartmata, et sellel oleks mingit tagajärge, ei ole põhjendatud.

Leian, et selline sõnum pole õiglane ning loob mulje, justkui ei ole disainerite töö kaitsmist väärt ning nad peaksid sellega leppima. Minu hinnangul on Eestis ja Euroopa Liidus võimalik suhteliselt odavalt ja efektiivselt kaitsta disainiõiguseid ning see ei ole kaugeltki võitlus tuuleveskitega.