Masaid müüvad end Keenias edukalt

Eeva Pajuviidik 14. märts 2008, 00:00

Planeerisime Keenia-reisi pool aastat tagasi, kuid alles lennukis viimast korda internetist trükitud materjale sirvides jäi silma, et meie sealolek satub presidendivalimiste ajale. Eks kindlasti teeb huvitavamaks, mõtlesime.

Õnneks tulime tagasi just enne seda, kui olukord läks traagiliseks ning lõplike tulemuste väljakuulutamisele järgnesid massilised rahutused ja inimelude kaotused.

Riikide piirid Aafrikas ei järgi sageli rahvaste ja hõimude tegelikke vajadusi, vaid on kaardile joonistatud. Suurem osa inimestest elab vaesuses ning alatoituvuses, raskete haiguste pidurdamatu leviku tõttu on keskmine eluiga 30-40 aastat. Siiski ei tähenda see, et nendes piirkondades ei saaks valge inimene ringi reisida.

Keeniat ja Tansaaniat peetakse Kesk- ja Ida-Aafrikas turistide jaoks sõbralikemateks riikideks. Keenia on väga mitmekesise looduse ja maastikuga tänu oma asukohale.

Selle ekvatoriaalse maa idakallas asub India ookeani ääres, põhjapoolne ala moodustab osa Ida-Aafrika kiltmaast ning on kuiv ja kõrbeline, läänes asub Niiluse alguseks olev kaunis Victoria järv ja lõunas Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro. Viimane jääb küll Tansaania aladele, kuid Keenias on võimalik jõuda peaaegu selle jalamini.

Keenia rahvastik koosneb mitmest hõimust ja sageli on neid võimalik eristada ka välimuse järgi. Kõige enam figureerivad Keeniat tutvustavatel piltidel masaid - kõhna, isegi luise kehaehitusega, kannavad kehade ümber punast või oranži kangast ja suuri ehteid. Masaid elatuvad põllumajandusest ja karjakasvatusest, ei tunnista üldjuhul haridust ega kirjaoskust, kuigi Keenias on kohustuslik algharidus.

Kuigi tegemist pole Keenia suurima hõimuga, oskavad masaid traditsioone ülal hoida ja neid turistidele müüa. Nende endisaegsete külade ja kultuuriga tutvumine maksab turistile 100-150 kr, mis on kohalike jaoks suur raha.

Nagu riik ja kultuur, on ka religioon mitmekesine - kaks suurimat on araabia mõjutustest islam ning koloniaalajastust ristiusk, lisaks on säilinud mitmed kohalikud uskumused ja traditsioonid.

Turistide esmaseks huviks on looduspargid ehk safaritel käimine. Parke on paarkümmend ja need asuvad nii tasandikel, järvede ääres, ookeani kaldal kui ka ümbritsevad kõrgemaid mägesid.

Üldjuhul on võimalik safaril käia omal käel rendiautoga, kasulikum on osta see tuur kohalikelt, kuna looduspargid laiuvad suurtel maa-aladel ning puuduvad head ja ajakohased kaardid. Kohalikel on safaribussides raadioside ning nad teavitavad üksteist kohe, kui on näinud mõnda haruldasemat looma.

Keenia tuntuim ning külastatuim park on Maasai Mara, mis asub Lõuna-Keenias umbes 1500 m2 suurusel alal ja piirdub Tansaanias Serengeti tasandikuga. Kaks korda aastas toimub neil aladel üks maailma suuremaid etendusi, mida loodus pakub - loomade migratsioon Serengeti ning Maasai Mara vahel. See sündmus on seotud aastaaegade ning vihmaperioodidega.

Mais-juunis saavad otsa toidu- ja veevarud Serengeti ning Ngorongoro aladel, sajad tuhanded metsloomad ja sebrad hakkavad rändama Põhja-Keeniasse, Maasai Mara tasandikule. Oktoobris liiguvad nad tagasi Tansaaniasse. Rännaku ajal jälitavad neid kiskjad ning tuhanded loomad surevad ka Mara jõge ületades.

Suureks viisikuks kutsutakse Keenias lõvist, leopardist, ninasarvikust, pühvlist ja elevandist loomade kooslust. Kuigi metsloomad olid detsembris liikunud lõunasse, on Maasai Mara erinevate liikide väga tiheda kontsentratsiooniga ja ühe päeva jooksul jäi meil viisikust nägemata vaid leopard.

Loodusparkidest külastasime ka Nakuru järve, mille kaldail elab flamingosid, pelikane ning hüääne ja jõehobusid.

India ookeani kallas on samuti mitmekesine. Alates põhjast Malindist kuni Tansaania piiri lähedal asuva Wasini saareni ulatub kaldast paarisaja meetri kaugusele korallriff, mis peatab suuremad ookeanilained. Mõõnaga on rifi ja ranniku vaheline ala kuiv, tõusu ajal aga ideaalne ujumiskoht.

Üldjuhul on rand liivane, Tansaania piiri lähistel aga kõrkjatesse kasvanud ja raskemini ligipääsetav. Rannikul on loodusparke ning delfiinide-kalade vaatluspiirkondi.

Malindist põhja pool asub väike Lamu saar koos ajaloolise linnaga. Põhiliselt araablaste asustatud saart pole turistid eriti avastanud. Ainsaks liikumisvahendiks linnas on eeslid.

Reisi lõpus otsustasime ka Kilimanjaro mäge vaatama minna. Aafrika kõrgeim tipp on Tansaaniale oluline turismi sihtpunkt, kuid Keenia piiriäärsed külad pole harjunud valgeid inimesi nägema. Sageli tuldi meid vaatama ja katsuma, kellega on tegu.

Nairobist Mombasasse sõidab öine buss kümmekond tundi, ent temperatuurile mõeldes on see mugav.

Vasakpoolse liiklusega Keenias on peamiseks transpordivahendiks minibussid matatud. Tegemist pole riigi poolt korraldatud ühtse transpordisüsteemiga. Üldjuhul saab ainult kohapeal infot selle kohta, kuidas ja mis kell järgmisesse punkti liikuda.

Regulaarne bussitransport on suuremate linnade vahel. Mombasa, Nairobi ja Kisumu vahel liigub ka rong, mida kohalikud peavad bussist vähem usaldusväärseks - tegemist on väga vanade rööbaste ja veduritega. Sageli on teel rohkelt probleeme ja peatusi. Siiski soovitasid nad rongisõitu kui omamoodi ekstreemsust.

Linnades ja suuremates külades on võimalik ööbida hotellides, kuid mugavad ja puhtamad hotellid on üldjuhul kallid. Rahvusparkides saab üürida umbes 100 krooni eest väikeseid maju bandasid, kus on olemas kaks magamiskohta ning pesemisnurk. Samuti on nendel aladel üldjuhul olemas valvega telkimisalad.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing