Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Suvaline varras pikse eest ei kaitse
"Pikki vardaid, nagu nõukogude ajal enam ei kasutata. Tänapäevane piksekaitsesüsteem kujutab endast vardakest, mis pööratakse 45 kraadi all üles ja kaheksamillimeetrine traat jookseb mööda katuseharja nurkadest alla," selgitas Multigroup OÜ projektijuht Aivar Lillmann klassikalise piksekaitse ehitust.
Sellise kaitsesüsteemi traadimaterjaliks on teras, alumiinium või vask. "Teise tüübi moodustavad paaril viimasel aastal levima hakanud aktiivpüüdurid, kus samuti jookseb juht mööda katuseharja nurgast alla ning maandusesse.
Kui nõukogude ajal tuli klassikalisel süsteemil alla üks traat, siis nüüd on neid vaja kaks. Traatide arv sõltub hoone suurusest, nende vahekaugus ei tohi ületada 20 meetrit. "Eramu omanikele on klassikaline süsteem soodsam, kui aktiivpüüduriga süsteem," lisas ta.
Silman Elektri inseneri Sven Nirgi kinnitusel on aktiivpüüduril põhineva piksekaitsesüsteemi töötamise aluseks potentsiaalide vahe ärakasutamine äikesepilve ja maapinna vahel.
Kui tavaolukorras on maapinna ja taeva pilvistu vahel potentsiaalide vahe praktiliselt olematu, siis äikese korral püütakse kõrgenev pinge kanaliseerida lühimat teed pidi maasse.
Aktiivpüüduri varras on lühike, kuid erinevalt klassikalise varda passiivsest taeva poole sirutumisest toitub see potentsiaalide vahest. "Kuna äike liigub kiirusega üks meeter millisekundis, siis iga millisekundi järel lühistub aktiivpüüdur ja minnakse äikesele vastu ning suunatakse see maasse," kirjeldas Nirk aktiivpüüduri tööpõhimõtet.
Nirgi kinnitusel arvutatakse piksekaitsesüsteemi vajadus iga maja puhul eraldi.
Suurhoonetele sobib tema selgitusel enam aktiivpüüdur, kuna klassikaline lahendus läheb siis kolm korda kallimaks.
Klaasseintega kõrghoonetel kujuneks klassikalise süsteemi puhul probleemiks allaviigule kinnitisekoha leidmine. "Siis tuleb ju katusele rajada üsna tihe traatide võrgustik ja koos mitmete allaviikudega muutub selline lahendus aktiivpüüdurist kallimaks," tõdes Nirk.
Veel ühe lahendusena paigutatakse Lillmanni sõnul uutel kõrghoonetel aktiivpüüduri allaviigud läbi raudbetoonkarkassi postide juba hoone ehitamisel.