Tempelhof - kõigi lennujaamade ema

Katri Soe 28. märts 2008, 00:00

Tempelhofi reisijatehalli sisenedes on kummaline mõelda sellele, et su pea kohal kõrgub pompoosne sammassaal. Natsiarhitektide gigantsete plaanide kohaselt pidanuksid sealt kärbsesuurustena mõjuvate lennureisijate poole alla vaatama germaani sõjakangelaste marmorkujud. Ajalugu tahtis aga teisiti. Suursuguse sammassaali asemel on kõrge, pime ja kõle ruum, mille seintest turritavad välja terasvarvad ning mille murenev lagi on kaetud võrguga, et sealt midagi kaela ei sajaks.

Kui Ernst Sagebiel Hitleri korraldusel 1934. aastal lennujaama projekteerima hakkas, arvestas ta, et sellest peab saama Suur-Saksamaa pealinna, tulevase Germania (nii oli plaanis Berliin ümber nimetada) väärikas õhuvärav. Ainuüksi reisijatehalli lae kõrgus pidi tulema 40 meetrit, täielikult klaasist lennuväljale avanev otsasein pidi markeerima Suur-Saksamaa lõpmatust. 30 korda toonastest vajadustest suuremaks plaaniti uus lennuväli, kuus miljonit reisijat aastas pidi hakkama lennujaamast läbi käima. Lennujaama katusele ehitatud terrassidele pidi mahtuma lennusõusid ja propagandaüritusi jälgima kuni sada tuhat pealtvaatajat.

Riiki, mille pealinnale see lennujaam plaanitud oli, ei tulnud aga kunagi. 1936. aastal alanud suurehitus tuli 1941. aastal lõplikult seisma panna. Suur osa büroo- ja haldusruumidest jõuti siiski valmis ehitada. Gigantses, 1230 meetri pikkuses lennujaamahoones on pinda 284 000 ruutmeetrit. Tegemist oli maailma suurima ehitisega, sellest suuremad on tänapäevalgi vaid Pentagoni hoone ja Bukaresti parlamendipalee. Briti arhitekt Sir Norman Foster on nimetanud Tempelhofi kõigi lennujaamade emaks, just selle eeskujul ehitati XX sajandil paljud teised maailma lennujaamad. Oma aja kohta ülimoodne ehitis oli planeeritud kolmetasandilisena - üks tasand reisijate teenindamiseks, teine pagasi ja kolmas kaubaveo korraldamiseks. Lisaks pidid siia tulema suur restoran ja konverentsikeskus, hotell ja teater. Lennujaamal oli linnast sõltumatu veevärk ja küttesüsteem ning maa-alune raudteeühendus. Sõjaajal kasutati lennujaama muu hulgas varjendina. Lennuväli kujutas endast umbes kahekilomeetrise läbimõõduga ovaalset muruplatsi. Liiklus käis sõja lõpuni välja, viimane Lufthansa liinilend startis siit 21. aprillil 1945.

Tempelhofi tähetunniks jäi ajavahemik juunist 1948 kuni maini 1949, kui kestis Lääne-Berliini blokaad. 1945. aasta aprillis lennujaama hõivanud Nõukogude armee oli selle juunis loovutanud ameeriklastele ning viimaste eestvõtmisel varustati terve aasta jooksul berliinlasi õhusilla abil kütte, toidu ja medikamentidega. Tempelhofis maandusid ja startisid liitlasvägede lennukid iga 90 sekundi järel. Ameerika piloot Gail Halvorsen tavatses kokpiti aknast välja visata taskurätist langevarju otsa kinnitatud maiustusi, tema eeskuju järgisid paljud teised piloodid ja nii läksid nad ajalukku kui Rosinenbomberid ehk rosinapommitajad. Tänu õhusillale päästeti Lääne-Berliin nõukogude mõju alt. Aktsiooni käigus sai surma 78 pilooti. Huvitav on veel fakt, et Tempelhofi lennujaama säästeti sõja ajal pommitamisest pea täielikult. Lennujaama ei raatsinud sõja lõpul õhku lasta ka toonane direktor Rudolf Böttger, kellele natsid olid sellise korralduse andnud. Böttger valis selle asemel vabasurma.

USA õhujõudude valdusesse jäi lennuväli kuni 1993. aastani. 1950. aastal lubasid ameeriklased seal alustada taas tsiviillennundusega. Siis ehitati ka madalamaks reisijatehalli lagi ja asfalteeriti stardirada. Lennujaama territooriumil asuv ümmargune radar oli terve külma sõja aja ameeriklaste õhuseire käsutuses. Tihe lennuliiklus käis Tempelhofis kuni 1975. aastani, kui avati Tegeli lennujaam. Pärast kümneaastast pausi alustati Tempelhofis taas tsiviillennundusega, praegu maanduvad siin väiksemad liinilende tegevad lennukid ja eralennukid. Kuna stardirada on suhteliselt lühike, 2116 meetrit, siis suured lennukid siin maanduda ei saa.

Berliini senat otsustas 2003. aastal, et lennuliiklus Tempelhofis tuleb lõpetada, kuna lennujaama ülalpidamine ei tasu ennast ära. Sulgemise vastu protesteerisid mitmed lennufirmad ning luba pikendati kuni 2007. aasta oktoobrini. Kuni 14. veebruarini 2008 võis iga valimisõiguslik berliinlane anda oma allkirja Tempelhofi kaitseks. Kokku saadi 170 000 allkirja, mis on piisav selleks, et korraldada Tempelhofi küsimuses ametlik rahvahääletus. Seega on ikka veel lahtine, kas Tempelhof jääb püsima või mitte. Lennujaama pooldajad usuvad, et äri- ja väikelennundusel on tulevikku ning et lennujaam tasub säilitada. Projekti vastu on muu hulgas huvi tundnud Saksa Raudtee. Tempelhof on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ning lammutama seda ajaloolist hoonet tõenäoliselt siiski ei hakata.

Berliini külastavad filmitähed ja ärimehed on Tempelhofi peamised külastajad. Lennud viivad Brüsselisse, Grazi ja Växjösse. Hiiglaslikus hoones asuvad Berliini politsei peakorter, Saksa õhuturve, aga ka revüüteater La Vie en Rose, Saksa ilmateenistuse DEKRA koolituskeskus ja osa Saksa piirivalvest.

Fotod: André Surén

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:43
Otsi:

Ava täpsem otsing