Piirissaare tõrjub võõraid

Väinu Rozental 11. aprill 2008, 00:00

Võtsime sõidu saarele ette selleks, et vaadata, kas tõesti suplevad piirissaarlased rahas. Nimelt, kui jagada mullune vallaeelarve elanike arvuga, laekus kõige rohkem tulu Eestis elaniku kohta Piirissaare vallas. Piirissaare vallavanem Filimon Kuznetsov lükkab küllusemüüdi otsustavalt ümber põhjendusega, et eelmisel aastal oli 4,5 miljoni krooni suuruses eelarves sees hõljuki maksumus 1,3 miljonit krooni, transpordidotatsioon 1,4 miljonit krooni ja kaupluse renoveerimine 0,3 miljonit krooni. "Tänavu on meie eelarve maht vaid 1,4 miljonit krooni," täpsustab Kuznetsov.

Tema ja Piirissaare volikogu esimees Maria Korotkova võtavad ajakirjaniku ja fotograafi teisipäeval vastu kohvilauaga, mille keskel troonib küpsetatud latikas. "Väike sorts rummi kohvi sisse, et vere käima ja sooja saaks?" küsib teisest toast lapiku Captain Morganiga naasev Kuznetsov. Kuigi ilm on vihmane ja tuuline, on külalised saarele jõudnud kaunis õdusalt tänu piirivalvele. Saarelt tagasi Mehikoorma sadamasse saame aga kahetunnise hilinemisega, sest piirivalve mootorpaat oli sõitnud salavõrkudesse.

Piirissaarel ringkäiku tehes ei hakka silma ei tohutut rikkust ega vaesust. Küll hakkas silma see, et kohalikud inimesed hoolivad väga oma kodust - paljud väikesed ühekordsed majad on värskelt värvitud, hoovid piinlikult korras.

Vallavanema õde Olümpiada Leškina klõpsab külaliste saabudes televiisori kinni. Vanausuliste kombe kohaselt on Leškina maja iga toa ühes nurgas ikoonid. Köögis on aga vene tarele iseloomulik ahi mõnusa lamamiskohaga. Köögis lae all kuivavad sibulakotid. "Kui inimene võiks veel kütet kokku hoida ja külmas istuda, siis seemnesibulad peavad ületalve soojas olema," räägib Kuznetsov. Samas möönab ta, et sibulakasvatus kuivab iga aastaga kokku, sest vanainimestel pole enam jõudu sibulaid kasvatada.

Kuigi pea pooled majad külades on praegu tühjad, ei ole külaelu sugugi välja surnud. Paar korda müriseb meist mööda numbrimärgita auto ja korra vilksatab saare põhiliiklusvahend, kastiga mootorratas. Kõige enam kohtab inimesi muidugi saare ainsa poe juures. "Vähemalt korra nädalas astub piirissaarlane siit ikka läbi, kas või niisama uudiseid vahetama," räägib eelmisel aastal euroremonditud poe müüja Jelena Puzanova. Ta ei tee saladust, et kevaditi on poe stampkundedeks viina või kanget õlut ostvad mehed. "Üks hommikul, teine päeval ja teinekord jääb sellestki väheseks," muigab Ida-Virust vanematele külla sõitnud Valeri ja haarab kastist päeva esimese Pootsmani õlleballooni.

Vallalt poeruume rentiva Tartu Tarbijate Kooperatiivi kaubandusdirektor Madis Suiste täpsustab hiljem, et saare poe kuukäive on talvel umbes 60 000 krooni, see kahekordistub suvel. "Piirissaare pood on puhtalt sotsiaalne üritus," tõdeb Suiste.

Et kaup Laeksaare sadamast Piirissaare sadamasse ja sealt poodi jõuaks, on valla mure. "Eelmise nädala kolmapäeval sõitsin traktori ja järelkäruga üheksa korda sadama ja poe vahet," räägib Maria Korotkova. Tal on olemas kõik vajalikud juhiload ja vajadusel on ta suuteline asendama ka hõljukijuhti.

"Ma olen saarel ainus, kes püüab mingil määral ettevõtlusega tegeleda," möönab Piirissaare vallamajja sisenenud 72aastane Kalju Sakk.

Endise vallavanema Saki äriline tegevus seisneb selles, et ta ostab saarel tegutsevatelt kaluritelt särge kokku, soolab ja kuivatab kalad ära ning müüb need Tallinnas maha. Täpsemalt Sakk oma ärist rääkida ei taha. Tal on hoopis suuremad mured, mis ei lase vanal mehel öösiti magada.

"See on inimeste mõnitamine," lajatab Sakk rusikaga lauale, kui lõpetab pika jutu sellest, et aparell sadamas on endiselt parandamata ning saareelanik peab näiteks mandrilt ostetud ehitusmaterjali käsitsi viis korda ümber laadima, sest autoga praamile ja praamilt maha sõita ei saa. Üldse on Sakk seda meelt, et elu saarel veereb jätkuvalt allamäge ja ei peatu enne, kui kompetentne komisjon saare valukohad endale selgeks teeb ning tegevusplaani välja töötab.

ASi Tartu Sadam tegevjuht Peeter Kukk täpsustab hiljem telefonitsi, et Piirissaare sadama mõranenud aparelli remont luhtus mullu valla võimetuse tõttu. "Pakkusime varianti, et teeme umbes 20 000 krooni maksma mineva remondi pooleks," räägib Kukk ja lisab, et paraku ei olnud vald nõus remondi rahastamisel osalema.

Küllap saab aparell korda siis, kui riigi eraldatud miljonite eest hakatakse järgmisel aastal Piirissaare sadamat rekonstrueerima.

Piirissaarele parimate kavatsustega maja soetanud noor pere jõudis viie aastaga tõdemuseni, et väikese lapsega pole saarel võimalik elada.

"Piirissaarel pole tööd ega sotsiaalseid tingimusi laste kasvatamiseks," kurdab mullu kevadel saarelt Tallinna kolinud Maret Vomm. Tema sõnul elas mingi aeg Piirissaarel lausa neli perekonda väikelastega, nende pere olid viimane, kes oludele alla vandus. "Saarele suvitama sõita on meie jaoks liiga suur luksus," selgitab Vomm, miks nad maja müüki panid.

Vommi sõnul proovisid nad Piirisaarelt pärit abikaasaga saarel paar aastat ka äri edendada, avades majas kaupluse. "Suvel polnud viga, turiste oli piisavalt," meenutab Vomm. "Sügisest kevadeni ei teeninud me aga midagi ja lõppkokkuvõttes jäime tugevasse miinusesse."

Piirissaare vallavolikogu esimehe Maria Korotkova sõnul puudub saarel sisuliselt kinnisvaraturg ja seega on saarele suvilat soetada kaunis keeruline. "Vanasuliste komme on mitte müüa maja võõrastele, vaid majad pärandatakse lähisugulastele," seletab Korotkova.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:28
Otsi:

Ava täpsem otsing