Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hallipäiste alma mater
Tallinna Tehnikaülikooli 700kohaline aula on puupüsti inimesi täis. On olnud hetki, kus istutakse trepiastmetel. Juba viisteist aastat koguneb sadu seeniore iga kuu tehnikaülikooli aulasse tarkust taga ajama.
Kõige enam on siin naisi - õitsvas eas daamidest kuni kepiga memmedeni välja. Publiku seast torkavad silma mõned kõrgemad meesterahvaste hõbehallid kiilanevad peanupud.
Lektoreid on seinast seina, kirurgidest ministriteni, tuumaenergeetikutest hiina meditsiinini tarkadeni. Publik on intelligentne ja kõrgelt haritud, suur osa saalis istujatest on kõrgharidusega, lisaks on nende seas professoreid ja doktoreid.
Möödunud neljapäev, lektoriks kutsutud linnapea Edgar Savisaar on teada andnud, et ei saa puhkuse tõttu tulla, kuid küsib tulemiseks uue aja.
Teda asendav abilinnapea Kaia Jäppinen räägib Tallinnast kui kultuuripealinnast ja näitab värvikat slaidiprogrammi, milline on linn 2011. aastal, kui seda tiitlit kannab.
"Kui siinsamas saalis lubas linna esindaja, et 2007. aasta lõpuks on Tõnismäe polikliinikus lift, siis miks seda endiselt pole?" küsivad eakad tudengid.
"Poska tänava trammipeatuses on niivõrd suured augud, et inimesed peavad luumurdudega riskides trammile ronima," loeb Jäppinen paberile kirjutatud küsimusi. "Võib-olla tõesti on mõned augud kahe silma vahele jäänud," vastab Jäppinen ning saali täidab kahin, mõni plaksutab käsi.
"Kui me 15 aastat tagasi, iseseisvumise algusaastatel, õpetasime loengutes pensionäre muutuvas ühiskonnas eluga toime tulema, siis nüüd on põhirõhk uute teadmiste saamisel ja pensionäride tööle naasmisel," räägib kõik need aastad ülikooli vedanud Guido Rajalo.
Sel kevadel on ülikoolis loenguid käinud pidamas näiteks Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Hergi Karik, akadeemik Anto Raukas, hingetohter Jüri Ennet ja veresoontekirurg Tiit Meren.
Tulemas on loengud Euroopa Liidust, koduümbruse kujundamisest, tänapäeva eesti kirjandusest ning ravimtaimede kasutamisest hiina meditsiinis.
Lisaks suures aulas toimuvatele loengutele käivad paljud väiksemate gruppidena inglise ja saksa keelt ning kultuuri õppimas. Samuti käivad koos käsitöö, kodunduse ja arvutiõppe ringid. "Mina käin juba teist aastat inglise keelt õppimas ja olen väga rahul," räägib Anne. "Aastamaks on 50 krooni, õpetaja on heal tasemel ja mind rahuldab see väga. Siin käivad aktiivsemad ja ärksamad pensionärid, kes pole elule alla jäänud, vaid tahavad koos käia ja midagi uut õppida."
Loenguhuviline Maret ütleb, et tema tahab eluga kursis olla, sestap käib ta just loengutel.
"Doktor Ennet õpetas hommikuti harjutusi tegema. Olin enne tuumajaama vastane, kuid pärast loengut tuumaenergeetikast mu arvamus muutus. Mõtlesin, et miks mitte. Soomes on neid mitu," kirjeldab Maret loenguid.
Taskukohase hinna tõttu on pensionäride hulgas ülimalt populaarsed ka ekskursioonid ja rahvusraamatukogus peetavad kontserdid.