Jelena teeb Tartus saapaid NATO sõduritele

Jelena töö on tegelikult meeste töö ja seda nimetatakse tsvikkimiseks ehk jalatsi liistu pealepanemiseks. Ülejäänud masinate taga ongi mehed, kellele särtsakas naine on silmarõõm hallis argipäevas.

Valged töökindad käes, pintseldab Jelena sutsti saapanina naha ja metallist pöiaotsa vahele liimi, ning surub kogu keha jõuga saapatooriku masina vahele. Järgneb mitu jõulist liigutust, masin pressib ja liimib ning saabas on saanudki oma õige kuju.

"Ausalt öeldes on see päris raske töö. Ma ei tea, kuidas, aga ma saan hakkama. Olen harjunud. Paljud mehed sellega toime ei tule," ütleb Jelena.

Mehed kõrval vaatavad Jelenat muhelevalt ja tunnustusega. Teinekord tõttavad nad naisele appi, mõnikord õpetab Jelena hoopis neid.

"Ta on meil hea töötaja, töö lausa lendab tema käes - teeb kiiresti ja korralikult," kiidab meister. "Alati lahke, sõbralik ja lõbus inimene."

Jelena tuli vabrikusse tööle juba 1997. aastal. Kokku on ta liimi- ja nahalõhnases majas Tartus Kastani tänaval töötanud 11 aastat.

Mis seal salata, enamik naisi ja paljud mehed ei saa selle tööga hakkama. Vabrikusse on tulnud ülikoolinoori, kes oskavad küll kõrget palka küsida, kuid kelle käed tööd ei tee.

Kas eestlase kondid nii ränka tööd ei kannata?

"Ma ei tea. Mõned ei taha sellist tööd teha, paljud ei saa lihtsalt hakkama," räägib Jelena.

Jelena näolt kaob naeratus haruharva. Ometi tunnistab ta, et õnnelikuks see töö teda ei tee. "Teen seda raha pärast. Kuskil mujal mulle nii palju palka ei maksta," ütleb Jelena.

Ta räägib, et hing ihkab töötada hoopis mujal - näiteks kohvikus, kaupluses, sest inimestega suhelda talle meeldib. Samas on sealne palk sedavõrd väike, et sellist tööd ta endale lubada ei saa. "Juba ainuüksi liisingud on kokku 8000 krooni. Nii et ma lihtsalt pean raha teenima," ütleb ta.

Jelena elab perega Tartu lähedal Kärknas. Igal hommikul tõuseb ta pool kuus, et kella seitsmeks vabrikusse jõuda. Poole neljast lõpeb tööpäev, kuhu sisse jääb kaks 10minutilist kohvipausi ja pooletunnine lõuna. Samal ajal lõpeb ka 13aastase poja koolipäev ning koos minnakse koju.

Jelena käed on sedavõrd hinnas, et isegi pildistamise ja intervjuu aega on tööajast keeruline napsata. Jutul lõpp, lipsab ta kiiresti tööle tagasi. Riiulitel seisavad reas turvasaapad, kastides ootavad järge NATO sõdurite kõrbekarva saapad, mis seekord lähevad Norra armeele. Lisaks tehakse siin tuletõrjujate kuumuskindlaid jalavarje.

Jelena ütleb, et suudab päevas tsvikkida 320, parematel päevadel koguni 350 paari saapaid. "Eks käed ja kael jäävad ikka haigeks, käin taastusravil," ütleb ta.

Samelini tootmisdirektor Marika Rõss ütleb, et Jelena on väga tubli töötaja ja selliseid inimesi hoiab ka vabrik.

Näiteks on võimalik boonusena, mis tuleb plaani täitmisel ja kvaliteetse töö puhul, teenida juurde ligi pool palka. Jalatsivabrikus algavad palganumbrid miinimumpalgast, mida saavad õpilased, ja ulatuvad 13 000 kroonini brutos kuus.

"Meil on kolmenädalane kollektiivpuhkus suvel, nädalane talvel. Lisaks kuuepäevane lisapuhkus liinitöötajatel ja töökohtadel, kus on palju tolmu. Kui aga hea töötaja tahab perega puhkusele sõita, oleme ikka kokkuleppele jõudnud," ütleb Rõss.

Jelena käis sel talvel esimest korda perega Egiptuses puhkamas. "Mulle väga meeldis. Reisida tahaks veel väga paljudesse riikidesse," ohkab Jelena.

Üks väike boonus on vabriku töötajatel veel. Nimelt hoolitseb vabrik selle eest, et kingseppadel ikka endil ka kingad oleks. Töötajatel on võimalus endale ja oma meesperele osta jalanõusid soodushinnaga.

"Kui tegime Karhu botaseid, ostsin ka pojale need," ütleb Jelena. Pojale tahab Jelena anda hea hariduse, lisaks peab ta tähtsaks eesti keele oskust. "Tahan, et tema saaks hea ameti," ütleb Jelena.