Kelle oma on minu aeg, kui see pole enam päris minu oma?

Artikkel

- Uudised
- 6. mai 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kelle oma on minu aeg, kui see pole enam päris minu oma?
Kord sõitsime kolleegidega lähetusest tagasi koju ja arutasime teel, et mida rohkem tekib kaasaegseid sidevahendeid, seda rohkem tekib tunne, et sinu aeg pole enam päris sinu oma.
Eriti lustlikuks muutus arutelu siis, kui üks minu kolleegidest tõi näiteks e-kirjad.
Kas oleksid kümmekond aastat tagasi osanud ette kujutada, et postiljon laseb su ukse taga kella ja näitab sulle üle ukse kirjaümbrikut, öeldes, et näe, vaata korra, siin on üks kiri, mis on sulle tulnud cc-ga? Ja nii näiteks iga 5 minuti järel?
Praegusel ajal juhtub see aga arvutit kasutavate inimeste elus iga päev. Inimesed kurdavad, et vaevalt suudavad nad ühe planeeritud ülesande lõpetada, kui juba on salamisi postkasti hiilinud uued, veelgi peadpööritavamate tähtaegade või ülikiire nõuküsimisega kirjad.
Paratamatult näib kiirus domineerivat tähtsuse üle ning selles orukorras on raske vahet teha, mis on prioriteetsem.
David Allen ütleb oma raamatus "Jõudluse kunst", et varasemaga võrreldes on muutunud töö tähendus. Kui ennemuiste sai töö valmis, kui regi oli rautatud või hein tehtud, siis nüüd on raske aru saada, millal täpsemalt üks töö algab, rääkimata sellest, millal ta lõpeb.
Alati on võimalik projekte täiustada, parandada, täiendada - olemasoleva info hulk on jätkuvalt muutuv ja ülisuur. Kuidas selles muutunud olukorras tegutseda, eriti kui näib, et olemasolevad ajajuhtimise viisid ei toimi?
Teadlikkus endast ja sihtidest ennekõike. Kas iga sissetulev meil tähendab sulle ümberlülitumist?
Kuivõrd su töö seab kohustusi, mis nõuavad ülikiiret reageerimist ja kuivõrd oled endale ise sellise mulje tekitanud? Need on küsimused, millele oleks tarvis vastata, kui tunned end sõlmes ning ajahädas olevat sissetulevate ülesannetega toimetamisel.
Reaalsus on, et aega on ikka samapalju kui vanasti. Küsimus on selles, mil viisil inimesed selle täitmisest ja tähendusrikkusest mõtlevad, oma ajakasutust tajuvad ja energiat kasutavad.
Eckhart Tolle räägib nn psühholoogilisest ajast, mis tekitab meis üha suuremat kitsikustunnet tänu sellele, et loome ise omas peas ruttu ning lõpmatu tööde hulga, mis ei luba meil kooskõlas olla iseendaga ning tajuda hetke, kus tegelikult oleme.
Selle asemel oleme hoopis minevikus, sest sellega on seotud see, kellena end tunneme. Või tulevikus, et mitte kaotada minevikus loodud mina-pilti, ning kaotame sideme tegelike eesmärkide ja olevikuhetkega. Kui palju on sinu elus kohta praegusele hetkele?
Energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Igaühe elus on kiireid tegevust täis perioode, millest pole samas tekkinud ülemäärast stressi, vaid jäänud tunne kui edukast ja põnevast eluetapist.
Selle põhjus on panustatud energia määr ja tasakaal saamise ning andmise vahel.
Et oma energiat hoida piisaval tasemel ja seda pidevalt uuesti tekitada, on vaja selgusele jõuda selles, mis on isiklik jõuvarude taastootmise allikas.
Oluline on ka see, et enese eest hoolitsemine toimuks mitmest erinevast küljest - nii keha, vaimu, hinge kui ka sotsiaalsete suhete ja emotsioonide sfääris.
Ehk siis järgmine küsimus oleks - milline on sinu energiaallikas nendes neljas sfääris ning millal sa viimati midagi jõu taastamiseks tegid?
Autor: Mari-Liis Järg
Hetkel kuum