Eesti riik väärib paremat peaministrit kui Andrus Ansip

Ester Tuiksoo 23. mai 2008, 00:00

Peaministri erakond on üritanud Eesti viimaste aastate majanduskasvu näidata enda propageeritava üliliberaalse majanduspoliitika saavutusena, kuid tegelikkus peaks kainestama. Üliliberaalsus toob küll hoogsa kasvu, ent varem või hiljem ka languse, mida ei ole võimalik ohjata.

Majanduse järsk jahtumine tuleneb just sellest, et valitsus on jätnud tasakaalustavad meetmed rakendamata ning võtnud kõrvaltvaataja mugava asendi. Ehkki eelmisel suvel oli selge, et inflatsioon hakkab ületama mõistlikku piiri, teatas peaminister, et probleeme ei ole ega tule, ja keeldus selle ohjamiseks midagi ette võtmast.

Majandusanalüütikute prognooside eiramine tõi kaasa üle aegade suurimad koalitsioonilubadused, kütuseaktsiisi tõusu, elektrile ELi miinimumnõudest kolm korda kõrgema aktsiisimaksu ning ebareaalse 2008. aasta riigieelarve.

Nüüd on valitsusel tegevusetuse ja põhjendamatu optimismi vitsad käes. Kui veel aasta algul eitas peaminister eelarveprobleeme ülbe enesekindlusega, siis nüüd on ta sunnitud tunnistama, et selle aasta riigieelarve planeerimisel pandi ligi kaheksa miljardi krooniga viltu.

Negatiivne lisaeelarve ja hädapärased rahakärped seavad löögi alla eelkõige olulised infrastruktuuriobjektid, nagu Tallinna-Tartu maantee, samuti lükkavad edasi koolide renoveerimise ja lasteaiakohtade puuduse leevendamise.

Valitsuse pikaajaline tegevusetus transiidivaldkonna arendamisel ja poliitiliste riskide maandamisel on viinud transiidi kokkukuivamiseni, mida ainult mõnevõrra võimendas pronkssõduriga seonduv. Ainuüksi transiidisektori kahjud ulatuvad spetsialistide hinnangul peaaegu seitsme miljardi kroonini.

Nüüd on peaminister ja majandusminister Muugale konteineriterminali väljaarendamise suhtes sügaval eriarvamusel Eesti soodsale geopoliitilise asukohale vaatamata. Samas, ainuüksi Peterburi sadama konteinerivedude maht ületab Eesti oma kümme korda.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi on algatanud rutaka reformi, mis ohustab riigimetsa tulevikku. Reformikate tungiv soov eelistada riigimetsas lühiajalisi kitsa ringkonna ärihuve võib kaugemas perspektiivis tuua pöördumatuid tagajärgi looduskeskkonnale, eriti looduslikule mitmekesisusele. Selle eest on meid hoiatanud ka Põhjamaade looduskaitsjad.

Kavakohane metskondade likvideerimine jätab töötuks sadu põliseid metsamehi ning määrab hääbumisele kümneid külasid ja alevikke üle Eesti. Järelevalve nõrgenemine riigimetsas suurendab nii tulekahju- kui ka varguseohtu.

Selles valitsuses juba teine regionaalminister vaatab abitult pealt, kuidas riigi äriühing Eesti Post kasumi nimel külades postkontoreid sulgeb ja kuidas ühistranspordi alarahastamise tõttu lõpetavad kohalikud bussiliinid sõitmise.

Konjunktuursetel kaalutlustel on peaminister mitmel korral taganenud oma varasematest seisukohtadest. Meenutame või kannapööret Vene-Saksa gaasijuhtme uuringuloa küsimuses, millega ta välisministri piinlikku olukorda pani.

Kui veel mõni nädal tagasi kinnitas Andrus Ansip, et koalitsioonileppe ümbervaatamist ei tule, siis praegu on see juba alanud. Ja protsesse ei juhi enam peaminister, vaid initsiatiivi on haaranud IRLi esimees Mart Laar, endine peaminister.

Ta nõuab riigieelarve kulutuste külmutamist kolmeks aastaks, eurole üleminekut 2011. aastal ja radikaalset haldusterritoriaalset reformi, et kärpida omavalitsuste hulka. Peaminister vaatab vaikides pealt, sest ehtsa populistina ei suuda ta langetada riigile vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid.

Kuid Laari ettepanekutel on ka miinuseid. Nii võib kavandatav suurte riigi äriühingute börsileviimine tuua kaasa nende hiiliva erastamise ning strateegiliselt tähtsad ettevõtted langevad väliskapitali mõju alla.

Samuti ei räägi Laar sisulisest haldusreformist. Valdade ja linnade tegelik mure on selles, et enamikul neist napib raha iseseisvalt tegutseda ning nad on muutunud riigi poolt manipuleeritavaks. Valdade arvu järsk vähendamine nõrgestab demokraatiat ning on vastuolus kodanikuühiskonna põhimõtete ja euroopalike väärtustega.

Suhtumist omavalitsustesse näitab ilmekalt ka asjaolu, et pea viie kuu jooksul pole valitsus suutnud otsustada Euroopa Liidu tõukefondi raha jaotamist KOIT-kava alusel. Ligikaudu 1,4 miljardit seisab kasutult ja süveneb oht, et osa sellest jääbki kasutamata.

Eelarvekriisis on oma algatustega välja tulnud ka sotsiaaldemokraadid, kes nõuavad näiteks luksuskaupade, nagu kallid võimsad autod, maksustamist. Samuti on sotsid välja käinud idee jätta tulumaksumäär praegusele tasemele seda järgnevatel aastatel alandamata, et võimaldada riigi tulubaasi üleval hoida. See aga on vastuolus Reformierakonna põhilise valimislubadusega.

Ilmselt ei ole Andrus Ansip enam suuteline valitsusliidus kuhjunud pingeid ohjama ega pakkuma mõistlikke, kõigile võimuliidu osalistele ja ministritele vastuvõetavaid lahendusi.

Pealegi kaotab peaministripartei jätkuvalt ka avalikkuse toetust. Valimisaegse ja -järgse propagandamasina aur on väljas ning minnalaskmise kibedad viljad kogu ühiskonnal käes.

Kuid veel raskemad ajad seisavad ees. Majanduskasvu edasine pidurdumine ähvardab tänavu ka teise negatiivse lisaeelarvega. Jätkuv hinnatõus, üle 10 protsendi ulatuv inflatsioon ja tööpuuduse kasv koos kõigest tuleneva sotsiaalse pinge kasvuga viivad varem või hiljem tõdemuseni, et Eesti vajab uut peaministrit. Peaministrit, kes suudab asjakohaselt reageerida ühiskonna ja majanduse protsessidele. Taas on kinnitust leidnud vanasõna, et õige juhita vanker läheb varem või hiljem kraavi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:33
Otsi:

Ava täpsem otsing