Uus matkarada meenutab eestlaste nelja kuningat

Nimelt saabusid loetud päevad pärast Jüriöö ülestõusu algust 4. mail 1343. aastal Paidesse neli eestlaste kuningat. Nende eesmärk oli saavutada soodsad tingimused rahva püsimajäämiseks. Läbirääkimised rüütlitega jäid lühikeseks - pärast põgusat vestlust kuningad tapeti.

Kuigi Nelja Kuninga Teed reklaamitakse kui auto- ja rattamatkaks sobivat trassi, tasub kõigil matkarajale minejatel end ette valmistada muutlikeks oludeks. Auto ja rattaga liikujaile on probleemiks kõrvalised kruusateed, mida mööda matkarada kulgeb. Liikluse mõttes on tegu rahulike trassidega, ent teeolud jätavad soovida. Nelja Kuninga Tee on 160kilomeetrine huvitav ja hariv ettevõtmine.

13. sajandi alguspoolel rajati Padisele väike kabel, mis pidi kaasa aitama kohaliku elanikkonna usulisele pööramisele. Siiski kulus iseseisva kloostri valmimiseni veel pea sajand. Selle püstitamise põhjustasid eestlased, kes Jüriöö ülestõusu käigus Padisel 28 munka tapsid ning kloostrihoonetele tule otsa panid.

Klooster taastati võimsamana ning poole sajandiga jõudis see õitsenguni. Padise parematel päevadel kuulus kloostri valduste hulka arvukalt maa-alasid Eestis, aga ka suuri maatükke Lõuna-Soomes ja Liivimaal. Järgnes mõnesaja-aastane allakäik, millele tuli lõpp 1558. aastal, kui rajatis muudeti sõjaväekindluseks.

Varbola maalinn oli muinasajal Eesti suurim linnus ja seda ei suutnud keegi vallutada. Nimelt said linnuse valitsejad piirajatega kokkuleppele ning pärast kopsakat lunaraha lahkusid vaenuväed Varbola alt linnusele suurt kahju tegemata.

Viimast korda kasutati linnust kaitserajatisena Jüriöö ülestõusu käigus, misjärel paik hüljati ning sinna vaid surnuid maeti. Praegu on Varbolas taastatud osa kaitserajatisi, müürilõike ja väravakäik. Samuti seisavad linnusehoovil algupärasel kujul taastatud võimsad kiviheitemasinad. Üks neist kannab Taani kuninganna auks nime Helde Margarethe. Linnusemüüri jalamil kõrgub aga piiramistorn, milliseid kasutati muinasajal linnuste ja kindluste piiramisel.

Raikküla Pakamäge peetakse paigaks, kus Jüriöö ülestõusu alguses süüdati märgutuli, mis teatas kõigile mässajaile, et on aeg suunduda mõisaid põletama. Varem kogunesid sinna hõimuvanemad nõu pidama ehk kärajatele.

Legendid räägivad, et praegugi võivat Pakamäel õhtuhämaruses kuulda hõimupealike kõnekõminat, tunda ratsude kabjamüdinast värisevat maapinda, aga ka märgata põõsaste ja kivirahnude vahel hiilivaid mungarüüdes kogusid.

Keava linnamäe kõrged nõlvad pakkusid aastasadade eest kaitset vaenulike vägede eest. Praegu pakuvad samad paigad üha uusi üllatusi ajaloohuvilistele. Aasta-aastalt avanevad linnuse saladused, muinasajal oli see Eesti üks suuremaid asulapaiku. Paiga tähtsusele viitavad ka paljud ajaloos dateeritud rünnakud linnusele.

Hiljuti kaevati välja linnuse müüriosa ning selle alt läbi viiv vooderdatud salakäik. Käiku läbides saab end tunda kui muinasajast pärit sõdalane.

Fantaasiarikka pilguga vaadates võib linnamäel aimata ringvalli, kaevu aset ja isegi ammu hävinud tornide asukohti. Rääkimata maalilisest vaatest, mis ulatub linnamäe tipult üle põldude, metsade ja rabade.

Kuimetsas paiknevad karstikoopad ja -käigud on Eesti suurimad. Muinasajal kasutasid kohalikud koopaid pelgupaigana, kuhu põgeneti vaenuvägede ja rüüstajate eest. Aastasadu tagasi ulatusid karstikoopad sügavale ja kaugele, pakkudes ristuvate käigusüsteemidega arvukalt pagemisvõimalusi.

Väidetavalt varjas end koobastes ka Rummu Jüri, kui teda kohtu ette taheti viia. Praeguseks on suurem osa koopaid sisse varisenud ning moodustanud maapinnal arvukate karstilehtrite kogumi. Siiski on Kuimetsas säilinud mõned koopad, käigud ja uurded, mille hämarasse sügavusse pugedes saab kogeda sama, mida kunagi muinaseestlased koobastesse varjudes.

Vahastu linnus oli muinasajal Alempoisi maakonna põhjapoolseim kindlustus. Ka seal toimusid kärajad. Inimesi, kes Vahastu linnamäel puid raiuda soovivad, pidi tabama needus - nad löövat puutüve asemel kirvega hoopis endale jalga.

Muistsete nelja kuninga ja praeguse Nelja Kuninga Tee lõpp-punktiks on Paide ordulinnus. Jüriöö ülestõusu ajal oli Paide üks peamine tugipunkt, kuhu põgenesid mõisate elanikud ja ülestõusnute kättemaksu kartvad inimesed.

Kroonikad on Paidet nimetanud ka tugevaimaks linnuseks "madalas maas" ehk Kesk-Eesti piirkonnas. Siiski ei jäänud see nõnda, kuna Liivi sõjas oli Paide üks peamisi punkte, mille ümber pidevalt lahingud keesid ning mis eri vaenupooltel käest kätte käis. Lõplikult hävis ordulinnus 17. sajandi sõdades.

Praegu on linnusease osaliselt restaureeritud ja täies ulatuses on taastatud Vallitorn, kus praegu korraldatakse näitusi.

Boonusena võiks Nelja Kuninga Tee trassile kuuluda veel mitmed lähikonnas asuvad olulised paigad. Näiteks Paluküla Hiiemägi kui muistne pühapaik. Samuti Mahtra lahingupaik, kus talupojad vabaduse nimel üles tõusid. Ja ka Tuhala nõiakaev ning karstiala, mis vaenlaste eest pelgupaika pakkusid ning kus saab energiasammaste juures jõudu koguda.