Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõnus Viitna kõrts
Esimesed andmed Viitna kõrtsi kohta pärinevad aastast 1802, seega on tegemist päris unikaalse nähtusega - veel on mõned vanad kõrtsihooned küll alles, aga et seal teelisi joodetaks-söödetaks, seda enam peaaegu ei juhtu.
Menüüd uurides ei oska seisukohta võtta, kas see meeldib või ei.
Ühelt poolt - toidud on kangesti tavapärased, tahaks isegi öelda, et igavad, aga teiselt poolt - ikkagi sajanditevanune koht, toidutrendid on tulnud ja läinud, kõrts on jäänud ja kõhutäit jaganud.
Ikka seapraad ja hapukapsad (tegelikult pole need uutest tuultest päris puutumata jäänud, seapraad on meega glasuuritud ja kapsad õllega hautatud), heeringas ja soolaoad. Uue aja mugavustootena on siiski ka pea kohustuslikud soolapähklid, õllesigarid ja kanatiivad olemas.
Menüüs on ka pelmeenid ja soe lõhepirukas ehk kulebjaka - Viitna asub ju Tallinna Peterburiga ühendava maantee ääres, ilma Vene köögita ei peagi saama.
Koduse kartulisalati kõrvale on ennast menüüsse sobitanud ka Itaalia Caesari salat ja hoopis internatsionaalne penne rigate ja fetasalat, seaprae naabriks on spagetid.
Kust need siia said, tahaks imestada? Mis neil siia asja?
Soe lõhepirukas värske salatiga meelitas mind kõige enam. See oli küll menüüs kirjas, aga tegelikult otsa saanud. Võtsin siis sissejuhatuseks angerjasupi, kuid see ei olnud hea valik: nimetada natukese suitsuangerjaga maitsestatud porgandisuppi suitsuangerjasupiks on selge liialdus.
Mul pole porgandisupi vastu midagi, eriti veel, kui seal värskeid külmutamata porgandeid kasutataks, ka angerjakriblakad olid head, aga neid oli liiga vähe, et supile nime anda.
Polnud supiga veel poole pealgi, kui juba praed lauda toodi. Nojah, maanteekõrtsi asi - mine tea, kui kiire teelistel juhtub olema. Pearoogadeks olime valinud ribiprae kreemjuustutäidisega koos ahjukartuliga ja lehtbiifsteegi friikartulitega.
See oli õnnelik valik, need kaks nagu kuuluksidki kokku. Ribipraad on tohutu taldrikutäis maitsvaid ja rammusaid searibisid (tõesti head!) ja üks kartul.
Lehtbiifsteek friikartulitega oli tegelikult meeletu hunnik friikartuleid ja väike kõhnuke biifsteegikene. Andsin pooled friikartulid lauakaaslasele, vastu sain paar ribitükki, nii saimegi mõlemad kõhu täis.
Täis kõht teeb meele rõõmsaks. Viitna kõrtsi üle on veel topeltrõõm - üks on see kõhutäie rõõm, aga teine rõõm kõrtsi enda üle, et siin ikka kõrts alles on ja see endist viisi ilus ja mõnus on.
Võib-olla mõnusam kui kunagi varem, sealsetel kõrtsipinkidel on isegi seljatoed olemas.