Ääre ärid: Alajõe vald ärkab mais, kui naaseb turist

Peipsi põhjakaldal asuva Alajõe valla teedel vuravad vastu uhiuued Lexused ja LandCruiserid. Poe juures seisavad Žigulid ja päevinäinud Fordid.

"Siin elavad kõrvuti asotsiaalid ja multimiljonärid. Džiipide kontsentratsioon on siin suurem kui Jõhvis," muigab Alajõe vallavanem Vitali Borodin.

Alajõe vald ärkab ellu mais, kui pealinnas elavad pensionärid ja Ida-Virumaa jõukad pakivad kotid ning tulevad järve äärde suvilatesse puhkama.

"Terve talve Tallinnas korteris elanud, tunnen end väsinuna. Kevadel tulen siia ja ma pakatan energiast," räägib bussipeatuses piimaautot ootav Galina. Järjest enam koguneb inimesi piimasappa, igaüks paneb piimanõu pingile ritta.

"Siin on vaike ja rahulik elada. Aitame ja toetame üksteist. Kurb on, et kala on vähe. Poes on kõik väga kallis ja pangaautomaat võiks ka olla," räägib Mihhail.

Valge Žiguli vurab peatusse ja Illukast pärit Ervin valab prouade nõud rammusat kraami täis.

"Ma ei taha, et sellest kirjutate. Teate, kõik need nõuded ja muu…," on Ervin tõrjuv. Kuraditosin lehma on mehele teenistust toonud juba viis aastat. Ervin on ainus, kellelt kohalikud Alajõe ja ka Illuka vallas piima saavad osta.

Kalamehed vahetavad elukutset, noored tagasi ei tule.

Tervisest pakatava, roosade õhetavate põskedega müüja Irina tööpäevad on pikad - kella 9st 23ni ja nagu poesildil lisatud: "Laupäeval ja pühapäeval nii, kuis juhtub".

Lauaviin maksab siin 62 ja energiajook Red Bull, mida töömehed ostavad, 21 krooni. Hauaküünal 10 krooni.

Kui ostjaid pole, võtab Irina kätte tikkimistöö. Pildil on õigeusukirik, millelt säravad vastu kuldse niidiga tikitud sibulakujulised kuplid. Irina tikitud rannakotid on poes müügil - maksavad 250 krooni. Tikkimine on nii Ira kui ka tema ema Sofia hobi, mis pikkadel talveõhtutel tegevust toob. Tikitud pilte on terve nende kodu täis.

Poe juures, postkastide kohal kuulutustetahvlil, pakutakse fekaalivedu ja küttepuid.

On kirjas, et arst võtab vastu kord nädalas ja 3 tundi korraga, medpunkt töötab iga päev.

Vallavanem Vitali Borodin on ametis olnud peaaegu 4 kuud. Ta on väge ja energiat täis.

Tahab puhastada jõe kanuumatkadeks ning ehitada korraliku sadama. Viimase puhul on ette tulnud hulk probleeme, näiteks see, et järve on ehitatud muul, mis on erastatud.

"Siin on päike, vesi ja toit. Majutuse osas on meie liider puhkekeskus Suvi ja Villa Marika. Meil on 30 kilomeetrit kaunist randa. Suuremateks probleemideks jäätmed, joogivesi ja kanalisatsioon ja teed," räägib ta.

Sarvik ja sai näpus, on jutuajamist tulnud kuulama 1964. aastast Alajõel elanud Vassili.

"Kui saaks siia kolm tänavavalgustuse lampi. Talvel pimedas ei näe midagi, käi ainult taskulambiga. Selleks pole ju ometi vaja europrojekti? Ainult kolm lampi!" palub Vassili.

Ta saab tuttavaks noore vallavanemaga, mure räägitud, astub kodu poole.

Borodin räägib, et inimesed on Alajõe passiivsed, ei hoolitse koduümbruse ega kinnisvara eest. Tema tahab nende mõtteviisi muuta.

"Nende mõtteviis on pärit kommunismi perioodist, kus võim peab andma, nemad ise aga ei pea midagi tegema. Ütlevad: "Anna kanalisatsioon, anna vesi." Nad pole kurjad, kuid laisad ja kohati agressiivsed. Naaber kaebab naabri peale. Nad kaitsevad oma elamist, kodu ja on agressiivsed turistide vastu," räägib Borodin.

Samal ajal, kui Borodin poe juures juttu räägib, marsivad kiirel sammul mööda kaks eluheidikut - üks väleda sammuga, lühikest kasvu ja habetunud, teine pikem ja kogukam.

"Kui oli koristuskampaania "Teeme ära 2008", olid nemad ühed vähesed kohalikest, kes koristama tulid. Töötasime kõrvuti, tublid mehed," kiidab vallavanem.

Suurim mure on kala ehk selle puudumine.

Borodini sõnul sõltuvad Alajõe vald ja elanikud otseselt kalast, ent kuna ökoloogiline tasakaal on järves rikutud, on kala järjest vähem ja aina rohkem tuleb juurde töötuid.

"Kalamehed vahetavad elukutset ja noored tagasi siia ei tule," ütleb vallavanem Borodin.

Kalapõuda trotsides käivad Peipuse kalurid siiski kaks korda nädalas järvel saaki nõutamas.

Kalapüügifirma Peipuse kontor asub Alajõest paarikümne kilomeetri kaugusel Vasknarvas. Hea kiviviskega võib siit tabada riigipiiri poste teisel pool kallast.

Firma omanikud on vennad Vadim ja Oleg Ivanov, kes annavad tööd 13 inimesele, enamik Kohtla-Järvelt või Jõhvist.

Vadim meenutab, kuidas nad olid Vasknarva tulles vennaga kahekesi, kontor autos.

"Siis põles siin talviti vaid viies majas tuli, ümberringi mitte ühtki hingelist! Poleks iial uskunud, et seon end sellised paigaga," naerab Vadim.

Kala aga enam ära ei toida. "See on 15 aasta jooksul üks kehvemaid kevadeid - suurt kala pole," ütleb Vadim.

"Samas on järves kümneid tonne väikeseid ahvenaid, kuid nendega pole midagi teha, nad peavad kasvama," räägib ta. Peterburis õppinud Vadim on kogu oma elu tegelenud kalapüügiga, töötas tosin aastat ookeanitraaleritel.

"Tänu kliima soojenemisele on ka Peipsi järves kalad vahetunud. Näiteks külma vett armastavad rääbis ja tint on kadunud, asemele on tulnud koha," ütleb ta.

Parematel aastatel püütakse ligi 200, kehvematel 80 tonni kala. "Sel aastal ei tea, kas 80 tonni täis saabki. Kui me firma tegeleks ainult kalapüügiga, oleksime pankrotis. Tänu kinnisvarale on meil hing sees. Ja meie uus lootus, ehk nagu me ise ütleme - pensionifond -, on vähikasvatus," räägib Vadim. Vähikasvatusega alustasid vennad neli aastat tagasi.

"Arvasime, et kõik on lihtne - kaevame augud ja võtame aga vähke välja. Nüüd istud hommikust õhtuni siin!" naerab Vadim.

Vennad plaanivad esimesed sõralised müüa mõne aasta pärast Soome ja Rootsi turule.