Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik pole katse-eksitusobjekt
Minu arvates on demokraatliku riigi põhiline funktsioneerimise eesmärk tagada oma kodanikele kindlustunne - nii oleviku kui ka tuleviku suhtes.
Kas me saame oma riiki nimetada demokraatlikuks? Paraku viimase aja teemad, millega meie riigi kodanike üle otsustajad tegelevad, äratavad küll kahtlusi Eesti riigi kodanike kindlustunde ja jätkusuutlikkuse tagamisel.
Kuidas on mõjutanud meie kindlustunnet põhjalikult läbimõtlemata pensionisammaste poliitika?
Esimese sambaga saavutati (muidugi ka venepoolse oskusliku olukorra ärakasutamisega) Vene riigi kodanike enamuse arvamus Eestist kui vaenulikust riigist.
Või kuidas mõjutavad meie kindlustatust majanduskasvu langusperioodil kulutused teisele sambale?
Kuidas mõjutab meie elu mitmekordseks tõstetud maamaks? On soetatud endale eluase, et muretult veeta vanaduspäevi - ja siis äkki hakkab elamine üle jõu käima.
Panna oma riigi kodanikud santima mingeid kompensatsioone - ei ärata just erilist kindlustunnet. Ja kui üks kord on maamaksu mitmekordistatud, kes annaks garantii, et seda ei tehta veel ja veel.
Või n-ö luksautode maksustamine. Kas on üldse õiguspärane kehtestada seadusi, mis rakenduvad tagantjärele? Kui ma näiteks ostsin paar aastat tagasi auto, siis ostsin selle teadmisega, et ei ole mingeid täiendavaid makse.
Kindlustunde tagamine tähendab siin ikkagi seda, et neid makse ei kehtestata ka tulevikus.
Või kui, siis kehtestatakse maks ainult nendele autodele, mis on ostetud maksu kehtestamise järgselt - teades, et need maksud on nüüdsest olemas.
Sama peaks kehtima ka maamaksu kohta: kes ostab mingi maalapi, teades, et juba kehtivad kõrgemad maksud, siis on ta valmis ka maksma.
Kui inimene võtab vabatahtlikult teadaoleva maksukohustuse, siis ei saa seda diskrimineerimisena võtta.
Ühes demokraatlikus riigis tuleks tegutseda kaugemate perspektiivide nimel, ja mitte niivõrd tegeleda lühinägelike valimisperioodide vaheliste populistlike ekspromptlahendustega.
Riik on ikkagi midagi enamat kui katsetusobjekt. Seega kipub ikka üles küsimus - kas sellist riiki me tahtsimegi?
Tuleks lõpetada ka uute maksude väljamõtlemine või seniste järsk suurendamine. Küll aga peaks makse optimeerima üldriiklike funktsioonide tagamiseks. Siis on tagatud ka riigikodanike kindlustunne.
Autor: Peep Martverk