Suurkujude lõputu moondumine

Lavastaja Hendrik Toompere taktikepi all on puhutud kevadisel prooviperioodil hing sisse tuntud kunstnikele, ärimeestele, ajakirjanikele, teadlastele, filosoofidele, professoritele ja muidu maniakkidele, kes Kesk-Euroopa pansionaadis maailma hetkeseisu ja tuleviku üle arutlemas on.

Et aga teema on delikaatne ja suurkujusid palju, siis ilmnevad kiirelt mitmed arusaamatused ja erimeelsused, mis tipnevad mõrvaga. Süüdlase väljaselgitamine on keerukas ning toob esile inimeste uusi tahke ja paneb neid muutuma. Algab lõputu moondumiste ahel, kus kõik lähtuvad üksnes omakasust. Toimub pidev eneseõigustamine ja teiste veenmine. Ja nii mitu päeva. Hämardumine ja loojang ei lõpeta mitte midagi ära.

"Kui ma kunagi seda näidendit, Boguslav Shaefferi "Loojangut", lugesin, tundsin ma vastupandamatut sundi sellesse situatsiooni tungida. Mööda on läinud hulk aastaid. Selle aja jooksul on minus palju muutunud. Aga ikkagi, nüüd, kümme aastat hiljem, tunnen ma sama tungi ja tunnet. Huvitav, kas ma pole siis üldse muutunud või pole maailm muutunud. Kas miski üldse on muutunud," arutleb Toompere keskse teema üle.

Viinistu kunstimuuseumi katlamajas juulist septembrini mängitava lavastuse osades on Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi, Hendrik Toompere, Lauri Lagle, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mihkel Kabel, Anti Reintal, Britta Vahur, Mari-Liis Lill, Harriet Toompere, Ita Ever ning külalistena Sulev Teppart ja Nero Urke.

Olemuselt sarnaneb "Loojang" eelmise aasta Draamateatri suvelavastusele "Syrrealistid", kus kunstnikud püüdsid muuta maailma oma näo järgi, ammutades inspiratsiooni vabadusest ja vabameelsusest.

Ka "Loojang" üritab seda, kuid seekord rohkemaarvuliste tegelastega, kelle seas on nii poliitikuid, tantsijaid kui ka teadlasi, kes kõik on panustanud selleks, et tänane maailm oleks just selline, nagu on.