Elektriturg peab avanema tegelikkuses, mitte vaid paberil

Teatavasti peame elektrituru avama 2013. aastal. Kas seda võiks teha varem, küsitakse aina sagedamini. Eelmisel kuul pühendas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium sellele teemale terve foorumi, kus kõik osapooled said oma arvamuse välja öelda.

Avatud elektrituru mõjudest rääkida on keeruline. Me keegi ei kujuta ette, millised täpselt saavad olema raskused ja probleemid, olgu need siis paljuräägitud julgeoleku, majanduse konkurentsivõime või tarbijakaitse aspektist.

Turust rääkides usaldame ennast teadmata jõudude meelevalda. Meie ülesanne on samasuguste riikide kogemustest õppida ja näha ette neid olulisemaid eeldusi, mis tagavad ka turu tegeliku toimima hakkamise.

Riigi seisukoht on kindel, me peame turu avama. Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kellele anti elektrituru avamiseks üleminekuperiood. Kui 2007. aasta keskpaigaks avati elektriturud kõikides teistes liikmesriikides, siis Euroopa Liidu liitumislepingu järgi võib Eesti veel viivitada.

Selle üleminekuperioodi tingis suuresti Eesti elektrituru spetsiifiline olukord, mis on väga avatud rahvusvahelisele konkurentsile, ning soov investeerida uutesse põlevkivist elektritootmise tehnoloogiatesse, mis oleks olnud avatud elektrituru juures mõeldamatu.

Praegu on Eesti elektriturg avatud umbes 15 protsendi, järgmisest aastast 35 protsendi ulatuses ning 2013. aastast avaneb Eesti elektriturg täielikult.

See saab juhtuma, vähemalt de iure. Täna peame arutama, mis juhtub de facto. Samal 2013. aastal planeeritakse käivitada ka Euroopa Liidus uued heitmekaubanduse reeglid, mis võivad mitmekordistada põlevkivielektri hinna. Need kaks protsessi mõjutavad väga oluliselt ka Eesti elektritootmise portfelli tuleviku.

Üleminekuperiood annab Eestile võimaluse vältida neid vigu, mida on teinud teised liikmesriigid elektriturgude avamisel. Võib tuua mitmeid näiteid liikmesriikidest, kus elektriturg on avatud vaid paberil ja praktikas ei toimi.

Peamine põhjus on piiratud tootjate konkurents sellistel turgudel. Meile on näiteid toodud Põhjamaade vaata, et maailma kõige efektiivsemast elektriturust, kuid läheb meelest, et neil kehtib reegel, et ühe turuosalise turuosa ei tohi olla üle kolmandiku.

Eesti Energia praegune turuosa on üle 95 protsendi ning sellisel puhul on nende elektrihinna dikteerimise võimalus väga suur. Mõistame muidugi Eesti Energia huvi avada elektriturg varem, aga see on ka samas põhjus, miks me nende soovist väga vaimustatud pole.

Peavad olema konkreetsed tururegulaatorid, mis võimaldavad monopoli taltsutada. Küsimus pole selles, kas olla maailmavaatelt turuusku, vaid tuleb tagada, et turg ka tõesti toimiks.

Reaalsed Eesti Energiaga konkureerivad hinnapakkumised saavad tulla kas Venemaalt või Põhjamaadest, kuna Lätis ja Leedus tekib alates 2010. aastast elektri defitsiit. Kui Eesti elektriturg oleks avatud vaid Põhjamaade suunas, siis Estlinki kaudu oleks Eestisse võimalik tuua ligi 40 protsenti meie elektritarbest, ehk sisuliselt saaks efektiivne konkurents tekkidagi vaid järgmisel aastal avatava 35 protsendi elektrituru ulatuses. Loodame, et lisandub Estlink-2, mis parandaks ühendust, sest me peame astuma samme, et rääkida paremast ühendusest Põhjamaadega, mis on turu jaoks väga oluline.

Üks oluline küsimus, millele ma kutsun kõiki mõtlema, on seotud sellega, kuidas saavutada, et ka avatud turul tekiks mitmekesine elektritootmine.

Küsigem sedapidi: kas elektrituru avanedes hakkaksid ettevõtjad investeerima nii, et Eestisse tekiks mitmekesine elektritootmine? Teiste riikide praktika näitab, et avatud elektriturgudel töötavad ettevõtjad edasi vanade elektrijaamadega - seni, kuni saab -, uutesse jaamadesse investeeritakse aga vaid siis, kui riik loob selleks soodustingimused.

Seega: elektrituru avanemine ei lahenda elektrisüsteemi investeeringute algatamise probleeme. Küsimus on, kas ja milliste elektriportfellide osas peaks riik pakkuma soodustingimusi. Kui me tahame investeerida põlevkivienergeetikasse, et seda liiga kergelt kõrvale ei jäetaks, siis kuidas seda motiveerida?

Ka need investeeringud peavad olema tehtud majanduslikel alustel ja küsimus on, milliseid lahendusi peaks meie arengukava ette nägema.

Loomulikult on elektrituru avamise juures oluline tagada ka ettevõtetevaheline võrdne konkurents, võrguettevõtete sõltumatus ja elektrihindade usaldusväärsus. Juba käimasolevate protsesside valguses võib väita, et tehniliselt võib Eesti elektriturg käivituda päris edukalt. Meie võrguettevõtted on end üsna hästi ette valmistanud, käimas on ka Põhjamaade elektribörsi käivitamine Baltimaades ning regulatsioon toimib üsna hästi.

Samas on pidevalt üleval ka põhivõrgu sõltumatus. Teame, et Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi kohaselt on põhivõrgu eraldamine komisjoni ettepanek ja selles küsimuses on tekkinud Euroopa Liidus blokeeriv vähemus.

Eesti valitsus on kujundanud seisukoha, et direktiivi jõustumisel pooldame põhivõrgu eraldamist tootjast. On kuulda, et komisjon tahab välja tulla kompromissettepanekuga, kuid meie jaoks jääb siiski üles, kas eraldada põhivõrk kohe või liikuda pakutava kompromissi poole.

See ei ole etteheide Eesti Energiale, me lihtsalt peame tegema tulevikuperspektiiviga otsuse, et turg toimiks ja me võtaksime juba eos maha võimalikud moonutused.

Need on minu markeeritud küsimused, mis ei ole ammendavad. Sügiseks tahame majandusministeeriumis valmis saada energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavad, kus pakume välja vastused.

Autor: Juhan Parts