Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rifid, rifid. . .
Oleks võimalik aega tagasi keerata, astuksin isegi ühe ajaloo menukaima ansambli kontserdilt läbi. Juba enne meeste viimase plaadi kuulamist oli selge, et Bon Jovi ja AC/DC puudumisel oli olemas võimalus midagi ligilähedast kuulata. Mis meid käima pani, on plaadil Songs From The Sparkle Lounge täiesti olemas - rifid, meloodiad, rifid, laulud ja veel kord rifid. Oma tegemistes on nad lähtunud sellest muusikast, mida neile enestele kuulata meeldiks. Ajal, mil 80ndad jõuliselt domineerivad, on täiesti OK juba väljakujundatud saundi oma muusikakeeles kasutada ja seda rida edasi ajada. Keegi ei vaja noort punti, mis kõlaks nagu Leppard, kui originaal ise vapralt hakkama saab. Ühtlasi on DLi vahepealsed eksimused nüüd andestatud. Juulis toimuvateks live'ideks olen passiivselt puhanud, aga nüüd pole küsimus enam selles, mida kaifima minna, vaid kellega.
Autor: Lennart Beat