Eestlased Iraagis: vennaskonda lisandusid õed

Istun Paldiski kesklinnas asuva Scoutspataljoni õppeklassis, mulle vastu vaatamas neli naiselikku, kuid sõjaväelaslikult konkreetset silmapaari. Esimest korda liituvad välismissioonide patrullrühmaga naised.

Nooremseersandid Eve Koorts ja Ruth Tiik, kapral Kaire Kustavus ning vanemleitnant Ingrid Mühling ei ole mingid algajad ega praktikandid. Koorts teenis Kosovos juba 2001. aastal ning koos Kustavusega ka 2003. aastal. Pesamuna, kõigest 22aastane Tiik on aga konkreetne sõjaväelane, kelle eluunistuseks oli pääseda Iraagi missioonile.

"Mul on terve hunnik õdesid, kes kõik on normaalsed, mina aga keerasin ära. Ma läksin koolist otse ajateenistusse ning tahtsin kohe pärast seda liituda mõne missiooniks valmistuva rühmaga, kuid igal korral tõmmati juhe seinast," räägib Tiik.

"Üldiselt on meil väga tugev pataljon ning sugu enam ei vaadata, kõik on võrdsed. See sai selgeks siis, kui esimestel õppenädalatel arvamusevastaselt hoopis paljud mehed konkurentsist välja langesid," lisab Koorts. Kümme nädalat ettevalmistust sisaldab lisaks füüsilistele harjutustele ning enesetaputerroristide äratundmisele ka araabia kultuuri ning keele õppimist.

"Kosovo on Iraagi kõrval nagu puhkelaager - suvitad, püss käes, karjatad vahel lambaid, ajad kohalikega lõbusalt juttu. Nii on vähemalt jutud. Ma ei oska praegu veel midagi karta, eks kohapeal loksu kõik paika," sõnab Koorts.

Teabeohvitserina juba teist korda Iraaki lendav vanemleitnant Ingrid Mühling sõnab veel, et kohalik olukord ei ole üldse nii hull, kui igal pool räägitakse ja näidata üritatakse.

"Kuna naistel on islamimaailmas täiesti erinev koht kui meil, siis naise nägemine sõjaväelasena võib olla ehmatav, kuid üldiselt aktsepteeritakse neid. Enamasti juhtub nii, et lõpuks tehakse koos pilti, nii et naistel juuksed lehvivad," räägib Mühling, kes lisab, et Iraagil on lootust, kõik oleneb sellest, kas kohalikud inimesed seda soovivad.

"Varem ei teadnud ka kohalike oma pereliikmed, et mees on Iraagi sõjaväes, sest see oleks kaasa toonud rünnakuid tema pere ja tema enda vastu anarhia pooldajate poolt," lisab vanemleitnant.

Ma ei hakka naistelt üldse uurima, kas nad ei karda Iraagis surma saada, samuti jätame kõrvale poliitilised teemad ning arvamusavaldused sõja mõttekuse üle. Mida aga kindlasti teada tahan, on see, kas tüdrukud on harjunud mõttega, et nad võivad kellegi missioonil tappa.

"Selleks peab valmis olema, kuid seda ei saa kuidagi õppida," sõnab kapral Kustavus. Nooremseersant Koorts mainib aga väga olulise tõe, et Iraagis ei jää ellu mitte parem, vaid kiirem.

Väga maskuliinsetest teemadest eemaldudes saan teada, et tüdrukud on pärit kaunitest, kuid depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Neile meeldib sport ning vaba aja veedavad pere ja sõpradega. Arvestades Iraagi kliimat ning suuremat vajadust hügieeni järele kui meestel, ei ole naised mures, kuna sõjakoldes on tingimused head.

"Afganistanis oleks jube, seal võid kuskil kõrbes nädalate kaupa ilma pesemata olla," mainivad tüdrukud.

Naistele on missioon muidugi puhtalt töö ning võimalus tõusta ametiredelil. Koortsi sõnul pooleaastane missioon palju elumuutusi kaasa ei too. "Sõjaväelane elabki nii, et saaks kiirelt lahkuda, kuhu vaja. Selles suhtes see mingit suurt muutust kaasa ei too," sõnab ta.

Naised on rõõmsad ning õnnelikud, et just neid on nii vastutusrikkale tööle valitud. "Eesti vennaskond pluss kolm õde," ütleb nooremseersant Tiik veel enne lahkumist Iraagis patrullima hakkavate eestlaste kohta.