Tehnikahuviline juht ootab töötajalt ausust

"Ka Overalli tegemisel tiivustas teiste arvamus, et firma läheb niikuinii pankrotti," lisab Haamer.

Minu kasvamis- ja kooliperiood oli niivõrd keeruline ja mitmekesine, et kindlat mõtet, kelleks saada tahan, polnud. Kui elasin Mustlas, pidin tegema kõike - olin fotograaf, remontisin raadioid, tegin, mida oli väikeses kohas vaja teha. Hiljem tahtsin saada arhitektiks, mis formuleerus teiseks pärast kolme aastat Nõukogude armees kõige kaasaegsema raadiotehnikaga tegelemist. Tehnika on jäänud põhiliseks, arhitektuur on rohkem hobi.

Parim kool, mille olen saanud, on olnud minu elu. Isa viidi Siberisse, kui olin viiene, ema läks metsa, kui olin kuuene, jäin üksi Tartu linna, nii et tänavad kasvatasid mind. See oli hea aluspõhi, millelt edasi minna.

See jäi lõpetamata. Tervis ei pidanud vastu. Oli perekond, õppisin õhtuses vormis, tegin tööd ja lisatööd, et pere ära toita. Palgad olid akadeemilises süsteemis naeruväärsed, aga tegevus oli nii loominguline, et ma ei tahtnud seda raha vastu vahetada. Ma ei läinud õppima parteiajalugu ega teaduslikku kommunismi, kuid need õppeained osutusid määravaks.

Ajaloolise materialismi eksamil nõuti minult ühte sõna - eraomandit -, ilma milleta visati mind eksamilt välja. Totter situatsioon, sõna "eraomandus" pärast kulus mul palju närvirakke TPI-is, aga praegu on eraomandus põhiline protsess.

Ükskõik kas tegin pilte või remontisin raadiot, tegevused olid seotud tehnikaga. Mul oli vajadus seda teha ja oskused toetasid huvi.

Instituudi juurde oli mõte teha firma, mis teeniks raha, et teadust edasi teha. Kui 1975. aastal toodi instituuti esimene Canoni koopiamasin, jäi see minu hooldada, kuna minu eriala oli mehhatroonika. See oli vahva aeg, olin koopiamasinate puhul nagu jalgratta leiutaja.

Vähe oli tehnilist informatsiooni, kui midagi oli viga, tuli välja mõelda, millest see on tingitud. 1980ndate lõpus nägin, et asi ei funktsioneeri ja otsustasin rajada oma firma.

Overall on asutatud ühegi laenu ja meeletu rahahunnikuta. Samal ajal kui Kadrioru ruumides, mille sain, toimusid remonditööd, sõitsin raha teenides ja masinaid remontides mööda Eestit ringi.

Kui saan hakkama ja õnnestun, siis see tekitab minus õnnetunde. Kui keegi ütleb, et ma ei saa hakkama, siis see tiivustab mind. Firma tegemisel tiivustas mind teiste arvamus, et sellest ei tule midagi välja, et see läheb niikuinii pankrotti.

Loomulikult vastutan ma firma arengu eest ja selle eest, mis on loodud. Vastutus on vajalik, et väärtustada oma elu. Kui elu meeldib, meeldib ka vastutus. Meeldiv on, et näed, kuidas inimesed, kes on protsessi sisse elanud ja oskavad seda hinnata, toimetavad.

Teiseks hindan võimalust kaasa lüüa protsesside muutustele ühiskondlike organisatsioonide kaudu. Mulle meeldib olla osaline riiki mõjutavate protsesside kujundamisel, samas ma ei taha poliitikaga tegeleda, see on liiga piiratud tegevus, mis ei anna mastaabitunnet.

Kui firma rajasin, oli väikest seltskonda võimalik juhtida kui sõpruskonda - liberaalse vastutuse jagamise protsessina. Kui firma läks suuremaks, sain aru, et juhtimises on teisigi vorme, mil vastutus tuleb täiesti enda peale võtta. Ma ei määra kellelegi, mida ta täpselt tegema peab, vaid kuhu inimene peab välja jõudma. Probleem tekib, kui annad võimaluse, aga inimene ei kasuta seda.

Eksimus on andestatav ja õpetlik, pahatahtlikkus mitte. Pahatahtlikkuse puhul olen jäik ja range. Üks omadus, mida kõigilt ootan, on ausus. Kui näen, et inimene kasutab mingeid olukordi ära ja puudub usaldus, on väga halvasti.

Mida vanemaks saad, seda rohkem peab aru saama, et aktiivses tööprotsessis, mida tegid 10 aastat tagasi, enam osaleda ei saa. Ühiskondlik tegevus annab elulise taustsüsteemi. Aktiivne organisatsioonides osalemine annab võimaluse arenguprotsessidest osa saada.

Tegelikult õpin ma puhkama, olin nädal aega Saaremaal ja see annab lootust, et võib-olla saab minust veel asja. Mõnikord mõtlen, et võiks midagi ära jätta, aga teistpidi ei ole õige olla eemal ühiskonnast, kus elad.

Ei ole. Olen küll ära olnud, käinud näiteks poja juures Tokyos, aga üldiselt mitte. See ei ole võimekuse näitamine, kui inimene ei oska puhata, vaid saamatus ennast protsessides ümber lülitada. Aga see on paratamatus, ma pole seda kunagi teha osanud.

Andres on aus ja põhimõttekindel inimene. Seda nii isiklikus elus kui ka äris. Oma arvamusi avaldab ta arusaadavalt, tal on selgelt välja kujunenud väärtused. Tal on sügavuseks vajalikku vanust ja elukogemust, ta näeb asju avaramalt, olles huvitatud ka laiematest protsessidest riigis ehk n-ö Eesti asjast.

Andrese puhul pole tehnikahuvi domineeriv, tal on mitmekülgsed teadmised ja sügavad kultuurihuvid.