Suur tiik toob maakodusse elu

Evelin Rikma 04. august 2008, 00:00

Suure tiigi ehitus pole siiski vaid augu kaevamine meeldivasse kohta, see eeldab põhjalikku eeltööd ja olulisemate põhitõdede tundmist. Oma talu maale tiiki kavandades tuleks veenduda selle asukoha sobivuses.

Tiigi rajamise plaani peab kooskõlastama kohalikus omavalitsuses, lisaks tuleb taotleda ehitusuba. Nõuetekohane ehitusprojekt peab sisaldama vähemalt tiigi asukoha skeemi, plaani ja läbilõike jooniseid.

Juhul kui tiigi loomine võib mõjutada olemasolevaid kuivendussüsteeme, tuleb hankida kooskõlastused maaparandusbüroost ja naabermaaomanikelt. Tiik ei tohiks kahjustada olemasolevaid loodusväärtuseid.

Sobivaim asukoht tiigi jaoks on tuulevaikne ala, kuhu üle poole päeva paistab päike.

Tiik peaks jääma eemale kaablitest ja õhuliinidest.

Lihtsaim viis tiigi loomiseks on tõsta olemasoleva märja ala veetaset. Nii ei pea organiseerima suuri kaevamistöid ega muretsema nii väga taimestiku pärast.

Aluspinnase veepidavuse testimiseks kaevatakse plaanitava tiigi asukohale 2 m sügavused kaevud, mille veetaset üle suve jälgima peaks.

Tiigivesi peab olema piisavalt puhas.

Vajadusel tuleks seda ka puhastada, kuna toitaineterikas vesi põhjustab taimestiku liigvohamise.

Võiks pärineda olemasolevast kaevust, allikast, kraavist, ojast või põhjaveekihist.

Suur tiik pakub ka rohkemaid võimalusi mitmekesisemale elukeskkonnale.

Et tiik näiks loomulikuna, tuleks kaldajoon planeerida lauge ja liigendatuna, nii on ka taimedel rohkem erinevaid kasvukohti.

Tiigi sügavus peaks kaldalt keskosa suunas astmeliselt suurenema. Levinumad sügavuse astmed on 30, 50, 100, 150 ja 200 cm.

Igas tiigis peaks olema vähemalt üks saar läbimõõduga 2-5 m.

Võimaluse korral tuleks saared moodustada väljakaevamata pinnasest.

Tiigi lõunaossa võiks jätta madalama veega sopi, mis soojeneb seal kiiremini kui mujal tiigis.

Kaeve- ja ehitustöödelt saab kokku hoida, ujutades üle olemasolevat liigniisket ala.

Kaevetöid tuleks alustada tiigi keskosast suunaga servade poole.

Hoolega peab läbi mõtlema väljakaevatud pinnase paigutamise. Eelistada tuleks selle taaskasutamist pervede ehitamiseks ja ala planeerimiseks.

On hea, kui tiigi põhi on juba looduslikult vettpidav, sest kunstlikult põhja vettpidavaks muuta on liiga kallis. Veepidavust saab siiski suurendada näiteks savi või tehismembraanidega.

Tagatud peavad olema võimalused sissevoolu sulgemiseks ja väljavoolu veetaseme alandamiseks, et vajadusel saaks tiiki hooldamiseks veest tühjaks lasta.

Osa taimestikku kujuneb veesilma ka iseeneslikult. Kui aga tiik rajatakse täiesti uude kohta, kus eelnevalt puudusid veelembesed taimed, võib see aega võtta.

Taimi saadakse loodusest, valikul peaks silmas pidama vana ja uue kasvukoha võimalikult sarnaseid tingimusi.

Välja kaevatud taimede juured tuleb kuni ümberistutamiseni hoida märjad

Istutatakse kevadel. Ühte liiki taimi tuleks istutada grupina.

Hilisema hooldamise lihtsustamiseks tuleks eelistada pigem vähem liike. Sobilikuks peetakse 4 üle veepinna ulatuvat ja kaldapiiri taime, 2 ujulehtedega taime ja 2 veealust taime.

Puud-põõsad peaks istutama tiigi põhja- ja lääneküljele, põõsaste kaugus tiigist peaks olema vähemalt 3 m ja puude puhul 15 m veepiirist. Vältima peaks võõrliike.

Hea idee on tuua lähedalasuvast veekogust natuke muda tiiki, milles leiduvad seemned ja juured uues kohas kasvama hakkavad.

Kunstlikult loodud veekogu puhul on hooldus möödapääsmatu.

Hooldustöid tehakse hilissuvel või sügisel.

Puittaimestik eemaldatakse hilistalvel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:48
Otsi:

Ava täpsem otsing