Vesiveskisse peidetud elamu

Urmas Oja 04. august 2008, 00:00

Selle maja teeb eriliseks kunagise vesiveski kompleks, kus see paikneb. Ning asjaolu, et see on sinna sulatatud nii osavalt, et näib seal olnud kogu aeg.

Maja paikneb asulas. Küla läbiv maantee läheb selle kõrvalt üsna lähedalt mööda. Ent seal sõites peab selle maja märkamiseks pilku eriliselt teritama. Nii on pere saanud erilise privaatsuse hästi ligipääsetavas kohas.

Eemalt lihtsalt korralikult korda sätitud varemete pargi ja paisutatud tiigiga tunduv krunt pakub allpool väikse veekogu pinnapiiri kergelt jõekaldasse uputatud horisontaalse joonega ühekordse suvilamõõtu elumaja.

Põhiteema selle eramu juures on kindlasti lihtsus, mille kõige otsesem manifest on maja ilme siis, kui pererahvas kodus ei ole. Siis sõidutatakse avarale klaasfassaadile ette puitpaneelidest varisein ning maja näeb välja rohkem nagu töötava vesiveski tehnorajatis.

Kui elanikud aga oma erilisse koju saabuvad, avaneb maja nupuvajutusega ning avar klaasfassaad saab hakata täitma oma suurepärast funktsiooni Mari Kurismaa kujundatud interjööri ja kena vaatega krundi loodusmaastiku ühendajana. Maja on siin ruum elamiseks ja mitte midagi rohkem, kuna krundil on efektseid varemeid ja vohavat loodust nii palju, et sellega võistlema hakata poleks olnud mõistlik.

Majas on vaid kolm ruumi: elutuba, magamistuba ning pesuruum. Lisaks külgneb hoonega väike panipaik-kuur majaesise terrassi möbleerimiseks ja krundi hooldamiseks. Elutuba on avar ja valgusküllane juba tänu klaasist täisseinale, ent saab lisavalgust ka kööginurga kohale ehitatud suurest katuseakna avast.

Interjööris räägivad samad materjalid, mis maja välisilmes. Detaile on vähe ja need on minimalistlikud, seega mängivad ruumis erinevad pinnad. Puidust põranda ja lae kõrval teevad ruumid erilisemaks paeseinad, mis lisavad lihtsale kodule väärikust.

Köögi tööpind on must ja selle kohal paikneb ka väike kollane värvilaik. Nii lihtsasse ja uhkes looduslikus ümbruses paiknevasse eluruumi pole rohkem tarviski.

Arhitektile on oluline loominguvabadus, aga teinekord on hoopis viljakam ja põnevam tegeleda juba olemasolevasse tugeva identiteediga keskkonda millegi uue projekteerimisega. Sellisel juhul on loomulikult alati võimalus hakata endale ikkagi n-ö monumenti püstitama, mis muudab lõpptulemuse, vana ja uue kooskõla väsitavaks ja ülekirevaks.

Tõnu Laigu ja Kadri Kerge on suutnud luua objekti, mis paistab vana seast uuena silma, ent mitte efektsuse, vaid lihtsuse mõttes. Selline maja omab arhitektuuriajaloos mitmeid inspiratsiooniallikaid. Minimalistliku modernismiga sellisel kujul tegelemine on seekordsesse paika ideaalselt sobinud.

Seetõttu tõsteti see maja äramärkimisega esile ka Eesti Arhitektide Liidu korraldatud ja äsja lõppenud konkursil "Eramu 2006-2007".

Fotod: Kaido Haagen

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:48
Otsi:

Ava täpsem otsing