Märkame jälle

Läbi on saanud elamusterohke aeg reedest reedeni, mis minu jaoks kulmineerus kesknädalal maailma ühe karismaatilisema viiuldaja Gidon Kremeri, tema orkestri ning muusikutest koomikute Igudesmani ja Joo lavastuse "Kino ja komöödia - ühe muusiku tõus ja langus" maailmaturnee suurepärase avalöögiga Birgitta festivalil. Läinud nädalasse jäi veel soe sõnum kontserdist "Kiri sõbrale".

Tänast Puhkepäeva kokku pannes oli keeruline lahutada poliitikat kunstist ja nii jõudsin erinevate inimestega ikka ja jälle meenutustes tagasi laulva revolutsiooni algusaega ning sealt tänasesse päeva. Kuigi saabuvat öölaulupidu on piisavalt reklaamitud, tuli üllatusena, et paljud mu vestluskaaslased ei teadnud sest ikka suurt midagi või arvasid jälle, et pidu on juba peetud. Eks näita seegi, kuivõrd suurt ühtekuuluvust igapäevaelus tegelikult tunneme.

Alates fataalsest kuupäevast 08.08.08 on aga märkamise aeg valusalt tagasi jõudnud ja esmalt suuresti nostalgiana plaanitud ühislaulmisest saamas taas märk vabaduse kinnituseks ja toetuseks. Pole tarvis küsida, millal sa viimati märkasid, sest näeme ja tunneme tugevamini kui varem.

Hetkel ei saa ennustada, milline on maailm 19. augustil kell 21, kui laulukaare alt hakkavad kostma esimesed regilood. Kas sõjakoledused jätkuvad või liigume tõepoolest rahule lähemale? Kas saabuvat iseseisvuspäeva kroonib olümpiakuld või jäi seekordsest sooritusest veel natuke puudu?

Loodetavasti lööme väärikuse rekordi.