Pühapäev 25. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mereväe vaatlustornist suvilaks

Tea Taruste 01. september 2008, 00:00

1956. aastal lõpetas Nõukogude Liit Soomelt Helsingi külje all asuva Porkkala maa-ala rentimise, kuhu oli plaanitud rajada mereväebaas. Mereväe instituuti hakati ehitama hoopis Suurpeale.

Kui Hara ja Suurpea ehitised on pärast NLi vägede lahkumist rüüstatud ja lagunenud, siis Pärispeal asuv mereväe putka leidis uue peremehe ning sai uue elu.

"See oli 1993. aastal, kui sõjavägi ära läks. Ega see kuulunud mingi aeg ju kellelegi. Siis tehti seadused ja võimalikuks sai erastamine," meenutab peremees Ülo Kokamägi ammuseid aeg. "Neid mehi oli ikka üksjagu, kes samuti oleks soovinud tükikest mereäärsest maast, aga paberite ajamine oli keeruline ja aeganõudev."

"Ülol oli kõige rohkem kannatlikkust ja järjekindlust," kiidab kaasat Helbe, kes ise ongi sündinud Pärispeal ning kelle vanematekodu on nende suvilast kiviviske kaugusel.

"Kas teate, kui palju ma selle lagunenud hoone ja 700ruutmeetrise maalapi eest maksin?" küsib Ülo kavalalt ja ootab mu pakkumist.

"Hmm…," ei suuda ma hoobilt meenutada, mis 1993. aastal kinnisvara vallas toimus. "3000 EVPd, ja kui ma õigesti mäletan, maksis üks EVP tollal 32 senti," meenutab Ülo Kokamägi. Talule nime panna polnud keeruline -

meretormidele ja tuultele avatud maja võiks ju kanda Tormi nime. Maamõõtja aga kuulis valesti ning kirja sai hoopis Torni.

Nõukogudeaegne ehituskvaliteet pole enamasti kiidusõnu kuulnud. Mereväe vaatetorni ehitamisel aga materjaliga ei koonerdatud ning ehitis sai tugev ja kapitaalne. "Siin on 55 sentimeetri paksused täiskiviseinad, kaks kihti silikaatkivi ja vahele paigutatud koks (kütuse utmisel saadav põletusaine, kasutati soojustamiseks -toim)," selgitab peremees.

Mahajäetud ehitise olukord polnud muidugi kiita. Uksed-aknad olid sisse taotud, põrandad üles võetud. Õnneks oli katus peal ja eterniit kaitses vähemalt edasist lagunemist. Kuna abikaasa isa oli kalur, oli esimene mõte teha lagunevast hoonest hoopis võrgukuivatuskuur.

Läks siiski teisiti ning mereväe vaatetornist sai suvila. Teisel korrusel oli algselt asunud 1000 kilo kaalunud binokkel, mille lahkuv vägi kaasa võttis. Betoonist binoklialus tassiti alla kuue mehega. "Kuna aken segas mereväelastel binokliga vaatamist, käis suur aken trossidega üles. Kui siia tulime, oli vänt veel seinal," räägib Ülo.

Torni talu on kolmas maja, mille Kokamägid korda on teinud. Aastakümneid tagasi kinkis isa Ülole, seitsmest vennast noorimale (lisaks on tal veel neli õde), kellu, höövli ja muid tööriistu ning sõnas: "Vanem venda saab maja, aga sina ehitad oma majad ise." Ja nii ongi läinud.

Kordategemine võttis paar aastat. Elekter ja vesi olid tänu naabruses olevale kalakasvandusele olemas, nii et sellega muret polnud. "Ega me konstruktsioone muutnud ei ole. Aknad ja uksed on kõik samas kohas ja sama mõõduga. Kõik vahelaed on betoneeritud ja et korruste kõrgus on 4 meetrit, oleks saanud teha ka kolm korrust," räägib Ülo. Jäädi siiski kahe korruse juurde, aga ruumide kõrgus on siiski aukartust äratav - 3,70 meetrit.

Üksjagu tegemist oli seintega. "Eks vene ajal oli ju nii, et kui uus ülemus tuli, laskis panna uue kihi krohvi ja värvi. Krohv pandi muidugi otse vana värvikihi peale, aga see ju ei püsi!" teab Kokamägi, kes on välisfassaadilt eemaldanud 5 kihti krohvi ja värvi. Algsel oli küll plaan välisseina kivi uuesti katta, ent Miamis elava tütre soovitusel jäeti kõik autentseks.

Kahekorruselise hoone esimesel korrusel on köök-söögituba, väike saun, tualettruum. Ülo enese loodud trepp viib teisele korrusele, kus asub avar ja kõrge elutuba… ja vaade! Kogu merepoolne sein on tegelikult üks tohutu aken.

Elutoast pääseb rõdule, kus saab looduse vaatemängu nautida ilma segava klaasita. Lisaks on ehitatud tilluke kaminaruum, magamistuba ja panipaik. "Ega me siia väga palju raha sisse pannud ole, oma töö on peamine," võtab Ülo ehitusteema kokku.

Eks võib kadedaks teha küll, kui kellelgi on nii väärt kinnisvara vaid 30 meetri kaugusel merest, eriti võttes arvesse, et ehituse keelutsoon on 100 m. Ülo suvila juurde kuulub 700 m" maad, ehkki talu juurde võinuks erastada 2 hektarit.

"Noh, seda maad oleks nüüd hea ju jupikaupa müüa," naerab Torni talu peremees, kes selle asemel hoopis oma kinnistu ja mere vahele tee rajas. "Jätsin jah mereääre vabaks, et inimesed saaksid jalutada ja kalal käia. Ja selle suvilaga on ka nii, et kui külanoortel vaja sünnipäeva pidada, siis me ikka lubame oma maja kasutada."

Torni talu rõdult avaneb pilk paadikuurile ja aias asuvale paadile, mis mõnusa istumiskoha aset täidab.

Poliitiliste sulaaegade tulles lubas piirivalve Ülol oma kalurist äiale ehitada paadikuuri tingimusel, et paadikuuri uks peab olema nende tornist nähtav.

Enne seda lõigati kõik paadid pooleks või põletati, et eesti mehed üle mere ei saaks plehku panna. Kokamägede aias asub üks hävitamisest päästetud paat.

Pärispeal oli nõukogude ajal okastraadiga piiratud keelutsoon - elanikele löödi passi tsooni tempel 03, nii et seal sündinud Helbe Kokamägi nägi alles pärast sõjaväe minekut, mis mere ääres on.

Ülo Kokamägi on 17aastase staaþiga jahimees, kelle seina ehivad kuldmedali sarved.

Sarved on andnud inspiratsiooni mitme majapidamises vajaliku tarbeeseme meisterdamiseks. Näiteks saab pesemisruumis oma käteräti riputada sarvede otsa. Sarvest ja padrunihülsist on aga meisterdatud kaminaruumi ilmestav grillvarraste hoidja.

Kunagi oli vaatetorn köetav keskküttega. Nüüd kasutatakse põranda- ja kaminakütet.

Esialgu ei saa arugi, et söögitoas asub bullerjan. Ruumis tavaliselt domineeriv torudega metallist küttekeha on müüritud kivi sisse. Suvilas saaks elada põhimõtteliselt ka talvel. Hoone paksud seinad hoiavad hästi sooja, bullerjan läheb ruttu soojaks ja kõrvalehituses on kamin. Magamistuba on meretuulte eest varjus ning hoone hoiab sügisel sooja kaua.

Fotod: Julia-Maria Linna

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:49
Otsi:

Ava täpsem otsing