Kumus skandaalne Fluxuse antikunst

Artikkel

- Uudised
- 11. september 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kumus skandaalne Fluxuse antikunst
Kunstituru plahvatuslik kasv eelmise sajandi keskel viis selleni, et edukamad kunstnikud tõsteti lausa superstaari seisusesse ja nende tööde hinnad olid ülikõrged.
Fluxuse kunstnikke ühendavaks ideeks oli aga antikunsti mõiste. Võideldi tollal domineeriva arusaamaga n-ö kõrgest kunstist ja kunstigeeniusest.
1960. aastatel rajatud mõjuvõimsa rahvusvahelise intermediaalse muusikat, tegevust, luulet, objekte ja sündmusi hõlmava (anti)kunstivõrgustiku keskused asusid Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas ja Jaapanis.
Kumu näitus on uurimus selle liikumise sidemetest ja mõjudest teisel pool raudset eesriiet. See annab ülevaate erinevatest Fluxusega seotud tegevustest endise idabloki maades.
Eksponeeritud on näiteid liikumise paralleelnähtustest ning antikunstist kui ideest inspireeritud tänapäeva kunstnike töid.
Väljapanekus on fotod, filmid, kirjavahetus, salapolitsei dokumendid, intervjuud ja muusikasalvestised, näiteid happening'ides ja visuaalses luules kulgenud aktsioonidest, millest enamik on meie kultuuriavalikkusele senini tundmatu olnud.
Fluxuslased uskusid, et kunst on igal pool, igas asjas ja kunsti võib teha igaüks.
Fluxus lähtus mingil määral ka absurdi ja kunsti mõttest vabastamise ideest. Püüti luua meelega teoseid, millel ei oleks sügavamat sisu või tähendust. Teisalt võttis Fluxus suure osa materjalist üle otse masstoodangust.
Näiteks absurdi ja masstoodangut ühendab näitusel karbike, mis sisaldab malenuppu, niiti ja muid pisikesi esemeid. Karbi külge kinnitatud silt palub nende esemetega oma nime kirjutada.
Absurdi ideed ja igapäevaste odavate asjade muutmist kunstiks illustreerib hästi ka eksponeeritud pingpongilaud ja reketid. Tegemist on Fluxuse juhtfiguuri, leeduka George Maciunase töö rekonstruktsiooniga.
Pingpongilaud on deformeeritud ja reketitele on kinnitatud erinevaid materjale alates plastpudelist, restist, svammist kuni kileni.
Iga näitusekülastaja võib siin mängida ja osa saada Fluxuse tunnetusest.
Tuleb välja, et kuigi eestlased ei teadnud Fluxuse tegutsemise ajal sellest midagi, on ka meie kunstnike ja muusikute tee kulgenud sarnast rada mööda.
Näitusel on üleval intervjuud Peeter Volkonski, Leonhard Lapini ja Raivo Kelomehega, kes korraldasid 1980ndatel fluxuslikke performance'eid Eestis.
Samuti leiab huvitavaid dokumente ja seletuskirju nõukogudeajast näiteks Arvo Pärdilt, kes korraldas eksperimentaalmuusikaõhtuid.
Kiwa, Kaarel Kurismaa ja Tõnis Vint on koos produtseerinud omamoodi järelehüüde Fluxusele tänapäevases kontekstis.
Näituse ekspositsioonimoodulid on valmistatud tavalistest pruugitud sektsioonkappidest, mida kõikjal Ida-Euroopas 1960.-1980. aastatel laialdaselt kasutati.
Näituse kui suurürituse sündmusterea avas 3. septembri pärastlõunal Endre Tót'i aktsioon Tammsaare pargis, kus kunstnik, röövlimask peas, jagas linnarahvale kummalisi teatelehekesi ja kaamerameeste armee jäädvustas inimeste reaktsioone sel ettevõtmisel.
4. septembri keskpäeval saabus Kumusse Fluxusega seotud eksklusiivkülalisena Leedu Vabariigi vabadusliikumise eestvedaja ja endine president professor Vytautas Landsbergis, kes pidas loengu oma osalusest selles liikumises.
Autor: Ragne Nukk
Hetkel kuum