Spagetid Itaalia moodi

Heidi Vihma 19. september 2008, 00:00

Pastakeldri leidsid üles ainult pühendunud makaronisõbrad, nüüd märkab suurte akendega söögikohta kergesti. Uus rohe-puna-valgetes värvides restoran erineb endisest keldrisöögikohast nagu öö ja päev. Mitte et Buongiorno oleks enne vilets koht olnud.

Juba kümme aastat tagasi pakkus ta seda, mida meil endal ei olnud ja pole õieti siiani: lahedat atmosfääri, lihtsat, kuid maitsvat Itaalia toitu ja mis kõige olulisem - peremehe kohalolu.

Aga päevavalguses on kõik ilusam ja isegi toit maitseb paremini.

Vana itaallane on päevast päeva ise kohal ja võtab isiklikult külastajaid vastu. Sealjuures oskab ka kõhklejad, kes pole veel otsustanud, kas jääda sööma või mitte, kiirelt lauda sättida. Siis ju enam ära ei lähe...

Peremees hoolitseb ka selle eest, et pasta juurde õiged maitseained tuleksid: tema tõi lauale Parmesani ja maitseõli ja juhatas, mida millise toidu juurde kasutada.

Buongiorno pole moodne ega disainitud söögikoht. On satskardinad, seintel kirju valik vanu kino-, teatri- ja toiduplakateid ning linnavaateid. Mõned neist on päris naljakad, eriti kaks spagettide söömise pilti. Pidulikkust loovad ilusad pika varrega liiliad - justkui peetaks koduses söögitoas juubelit.

Omaette vaatamisväärsuseks on letil kaks veinivaati majaveiniga, mis tuuakse lauale nii klaasis kui ka karahvinis. Hubane ja mõnus üleni.

Spaghetteria'st pole mõtet otsima minna mingeid eriliselt peeni roogasid, neid seal ei ole ega peagi olema. Toidud on rohkem sellised ise-tegin-tüüpi, aga ikkagi ehtne Itaalia ja mitte Eesti moodi järgi tehtud.

Pastaroogade valik on suur, valisin tortelloni'd, mille täidiseks olid ricotta ja spinat. Oli ka selliseid Itaalia roogasid, mida mujal Eestis pole juhtunud nägema, näiteks panzerotti fritti: fritüüris küpsetatud pärmitainapirukad, millel mozzarella-, singi- või anšoovisetäidis.

Pearoana proovitud grillitud sisefilee oli ehedalt grillilõhnaline, kvaliteetsest lihast ja parajalt küps. Prae kõrvale valisime võis hautatud spinati. Desserdiga ei hakanud tembutama - ikka tiramisu, mis oli hea küll. Lõpuks veel seedimise ergutamiseks klaasike limoncello't ehk Itaalia sidrunilikööri.

Õhtusöögiks kulus tublisti üle paari tunni, aga Buongiornos ei kiirustata. Kui bruschetta ja vein laual, siis pole ju enam vahet, millal need järgmised toidud tulevad. Buongioronos on midagi, mis paneb inimesed pisut valjemalt rääkima, pisut rohkem naerma ja rohkem žestikuleerima, kui nad seda muidu teevad. Vähemalt viimasel reedeõhtul oli see söögikoht samasugune kui kõige tavalisem päris Itaalia restoran, täis juttu ja naeru ja pastaportsjone hävitavaid laudkondi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:57
Otsi:

Ava täpsem otsing