Valitsus, ära hammusta kätt, mis seni Eestit toidab!

Toiduainetööstus on üks suuremaid töötleva tööstuse harusid, mis annab tööd pea 17 000 inimesele ja süüa kõigile Eesti elanikele. Lisaks on toiduainetööstus Eesti olulisemate ekspordiharude hulgas, sest ligi kolmandik kogumüügist läheb välisturgudele.

Eesti inimestel kulub toidule enam kui 18 miljardit krooni aastas. Viimaste aegade hinnatõus on viinud olulise osa toidukaupade hindadest juba Euroopa keskmisele tasemele. Meie inimeste ostujõud jääb aga kaugelt Euroopa keskmisele alla.

Olukorras, kus tooraine hind on tõusnud poole võrra ja oluliselt on suurenenud palga-, energia- ja veokulud, rääkimata erinevatest keskkonnatasudest ja aktsiisidest, ei ole võimalik hindu tõstmata toiduaineid toota ega müüa.

Kahjuks ei tähenda see murelikkust vaid tootjate poolel, vaid sunnib enamikule tarbijaist peale kohustusliku säästumenüü. Lõpptulemusena peavad kulusid kärpima nii tootjad kui tarbijad.

Sellises olukorras tahaks näha ka valitsuse ja riigiasutuste poolset kulude kärpimist. Kuid otse vastupidi - meedias domineerivad sõnumid vastutustundetust kõikvõimalike maksude ja aktsiiside tõstmisest, mis tarbijate rahakotti augu löövad.

Otsustajate endi mugavuse kokkutõmbamisest Eesti ühiskond ühtegi selget märki saanud ei ole. Valitsuse asemel on aga hoopis toiduainetööstusele omistatud hinnatõusu ja inflatsiooni eestvedaja küsitava väärtusega tiitel. Hinnatõus on olnud riigi selgelt poliitiline samm.

Pakenditele kehtestatakse Eestis Euroopa Liidu keskmistest määradest olulisemalt kõrgemad tagastusmäärad nii klaasi, paberi, papi, plasti, metalli kui ka puidu osas.

Seda, et meile kõigile tahetakse kehtestada eraldi maksuna veel lisaks jäätmemaks, ei tea paljud - või pole üldise maksutõusu laines tähelegi panna suutnud. Sama on väikekaevude veega, mida on kavas hakata maksustama, kuigi tellija on vee saamise võimaluse ise suure raha eest kinni maksnud ja seejuures puudub igasugune kontseptsioon, mille alusel seda maksustada.

Tänavu tõsteti alkoholiaktsiisi 32,8 protsenti, põhjendades seda kui hädaolukorras sammu järgnevate aastate inflatsiooni pidurdamiseks ning samas anti ka lubadus enne 2011. aastat uut aktsiisitõusu mitte teha. Möödunud nädalal sepistati aga peaaegu üleöö plaan alkoholi aktsiisi ikka veel 15 protsenti tõsta.

Osav valitsusdemagoog leiaks nüüd, et joomist peabki piirama ja hinna tõstmine on üks tõhusaid meetmeid. Tegelikult ei vähenda inimesed maksudest tuleneva hinnatõusu mõjul alkoholi tarbimist, vaid võtavad alternatiivina kasutusse ka illegaalse ja täiesti riigimaksuvaba alkoholi.

Rääkimata ohust, mida alkoholi surrogaatide tarvitamine võib põhjustada. Tänavu juba toimunud alkoholi aktsiisi tõus on sisuliselt pankrotistanud kaks tootjat ning jätnud tööta sadu inimesi. Muidugi on sellistel protsessidel ka muid mõjusid, kas või kohaliku teravilja vähenev kasutamine.

Praegu kavandatava aktsiisimäära kehtestamise korral maksustaks Eesti riik alkoholi kõrgema aktsiisimääraga kui sellised arenenud Euroopa riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Austria, mainimata Lätit ja Leedut, kelle maksutase jääb meist kaugele maha.

Eesti toidutööstus on oma tootmist efektiivsemaks muutnud ning tootlikkust järk-järgult tõstnud, investeerides iga aasta üle miljardi krooni. Ometi peame arvestama nii praegu kui ka edaspidi tõsiasjaga, et ükskõik kui palju meie tootjad ei pingutaks, samale toodete omahinna tasemele rahvusvaheliste suurkontsernidega ei jõua me Eesti väiksuse tõttu iialgi.

Eksport või suurele ELi siseturule müük on hädavajalik. Toodangu kvaliteeti investeerimine on sama tähtis nagu panustamine teadus- ja arendustegevusse, sest vastasel korral ei jõuaks Eesti tootjad rahvusvaheliste kontsernidega sammu pidada.

Eelmisel aastal müüs toiduainetööstus Eestist välja enim jooke ja alkohoolseid jooke, piima ja piimatooteid ning kala ja kalatooteid. Suurimad ekspordimaad on teised Balti riigid, Saksamaa, Soome - seega lähinaabrid. Ilma ekspordiväljundita on pea võimatu tootmisettevõtet töös hoida. Kuid millega ja kuidas konkureerida, kui teistel on võimalik pakkuda odavamaid ekspordihindu?

Lugupeetud vabariigi valitsus, kas teid huvitab, kuidas Eesti ettevõtted sellistes ebavõrdsetes konkurentsitingimustes hakkama saavad!?

Suuremate eksportivate tööstuste nimistus on toiduainetööstusel oluline roll. See, et toiduainetööstuse sektor oleks jätkusuutlik, peaks olema riigi seisukohalt oluline. Toiduainetööstus on rohkem kui teised tööstusharud seotud tarbijate rahakoti ja ostueelistustega.

Olukorras, kus tarbijad ägavad tohutu maksukoorma all ja toidupoodidest otsitakse vaid odavaimat kaupa, tekib kergesti üleinvesteerimise oht ja tööstuste tehtud kulutusi ei jõua ega ole nõus tarbijad kinni maksma.

Siit edasi mõeldes lähevad makseraskustes ettevõtted pankrotti, töötajad kaotavad sissetuleku ja riik maksud. Riigi ülalpeetavaid tuleb aina juurde ning sotsiaalsest surutisest ärgem siinkohal rääkigem.

Kui üldse keegi suudab Eesti majanduskasvu üleval hoida ja toetada, on see tööstus ja ettevõtjad. Juba iidsetest aegadest on teada, et kätt, mis sind toidab, ei hammustata!

Toidu hinnatõusu peale surudes hammustab valitsus aga mõlemat toitvat kätt: nii seda, mis meie Eesti elanike toidulaua katab, kui ka seda, mis riigi majandust taas ülespoole saaks upitada.

Kas nii plaanisimegi jõuda Euroopa riikide edetabelisse - kõrgete maksudega? Teadlik inflatsiooni kiirendamine viib euro kasutuselevõtu teadmata kaugusesse ja annab ebastabiilsuse sõnumi nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele.