Ilus Josephine pakub kohvi ja kommi

Kohvikut täidavad palmid, peeglid, kullatised, küünlad, kaunid nõuderiiulid, nipsasjad, väikesed nikerdistega toolid ja suured pehmed sohvad. Kõike on palju ja kõik särab - kellele kitš, kellele lustakas mäng.

Põhiliseks klientuuriks on hilise hommikusöögi ajal turistid, kes vanalinnas jalutamisele vahelduseks jalgu puhkavad ja usinalt interjööri pildistavad.

Josephine sobib täitma lünka Tallinna kohvikute järjepidevuses - just selline võiks välja näha tõeliselt vana, eelmise sajandi algusest siiani pidevalt töös olnud tõeline Tallinna vanalinna kohvik, kui selline oleks meil olemas.

Tuttavad pisiasjad viitavad Josephine'i eelkäijatele: nagis rippuvad ajaloohõngulised kostüümid, monogrammiga sametpadjad ja tuttav ajakirjavalik. Ja muidugi šokolaadikommid, söödud-nähtud juba samas kõrval Pierre'i chocolaterie's ja ka Tartus Raekoja platsi šokolaadikohvikus.

Vana kohviku illusioon kadus aga kohe, kui läksin leti juurde hommikusöögisaiakesi valima. Neid ei olnud. Enne mind järjekorda jõudnud vanahärra sai viimase toidukilesse keeratud võileiva, mul oli valida ainult kahe samuti toidukilega kaetud kohupiima-lõhesalati vahel. Siiski-siiski - ettekandja selja taga märkasin väikest saiasoojenduskapikest kümmekonna saiakesega. Olime tulnud hommikusöögile neljakesi, igaüks sai ühe soolase ja ühe magusa küpsetise.

Mõni neist maitses päris hästi, mõnel peaaegu polnudki maitset, kõigile ühine oli kergelt kuivanud olek ja teatav laiatarbekaubalikkus - pigem poe kui kohvikukaup.

Kohupiima-lõhesalat jäi söömata, see oli sööjaid oodanud liiga kaua, vesine ja maitsetu. Ei aidanud ka õli ja äädikas, mida ettekandja soovitas. Selline salat pakuks märksa suuremat huvi tervishoiukontrollile kui tavalisele kohvikukülastajale.

Siiski polnud kaunis kondiitrilett tühi, seal oli palju imelisi šokolaaditrühvleid ja mõned uhked koogid. Ka kohviga oleks võinud rahule jääda, kui selle juurde pakutud suhkur oleks suutnud enne ära sulada, kui kohv maha jahtus.

Võib-olla ei kuulugi saiakesed uue kohviku huvisfääri. Et kommist ja koogist, kohvist ja teest aitab küll. Sellisel juhul justkui polekski õigust kritiseerida. Pole ette nähtud ja kõik. Aga kui seitsmekümne krooni eest pakutakse vesist salatit seisnud kohupiimast, mõnest rohelisest liblest ja natukesest soolakalast, on see ilmselge ahnus.

Josephine'i külalisteks jäävadki vaid korra elus Tallinnasse sattuvad turistid, kes seal interjöörist n-ö euroopalikke kohvikupilte klõpsivad.