Reede 30. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kai Noor ilusa väikese ala pioneer

Elo Odres 22. oktoober 2008, 00:00

Ema poolt põlvneb Kai Eesti aristokraatiast: tema vanavanaisa oli Mihkel Pung, Eesti Panga esimene president, esimese vabariigi välisminister ja ettevõtja. Vanemate sugulaste sõnul sarnanevat Kai väga tema abikaasa, oma vanavanaemaga, kes oli Konstantin Pätsi õde.

Kuna emapoolseid sugulasi pole arusaadavatel põhjustel Eestisse palju alles jäänud, siis ongi Pätsi pojapoja Matti Pätsi pere sealtpoolt ainsad sugulased, kellega Kai tihedamalt läbi käib.

Arstiamet kipub tihti olema pärilik ja nii ka Kai puhul: tema mõlemad vanemad olid arstid. Isa Jüri Männiste oli Kai ülikoolis käimise ajal vabariigi peakirurg. Kai tunnistab, et kui internatuuri ajal mitmed juhendajad olid tema jaoks lapsepõlve onu Atsid, kelle süles oli omal ajal sõbra tütrena oldud, eks siis oli suhtumine natuke teistsugune kui nendesse tudengitesse, kel seda au polnud olnud.

Ülikooli astudes Kai silmaarsti eriala silmas ei pidanud. Aga ema mitmed tuttavad olid silmaarstid. "See on ilus väike ala, seda igas mõttes, nii eriala mõttes kui ka inimese keha mõttes," selgitab Kai.

Kui Kai pärast ülikooli lõpetamist Magdaleena polikliinikusse tööle läks, oskas ta prille välja kirjutada ja teadis, kust raamatust mis probleemi puhul järele vaadata. Vanemad kolleegid andsid ka nõu ja aitasid, kui vaja.

Uute võimaluste otsimise tuhinas peilis Kai välja, et Stockholmis töötab üks kuulus eesti päritolu silmaarst. Ühtlasi elas Stockholmis ka Kai vanatädi, kelle juures oleks olnud võimalik peavarju saada. Ettevõtlik tüdruk ajas endale välja stipi Rootsimaa pealinna. "Ega ma selle arsti juures tööd saanud, jõlkusin tal niisama kolm kuud sabas," täpsustab Kai.

Stockholmi silmakliinikus tegi Kai tutvust laseroperatsioonidega. "Sellest esimesest Rootsi perioodist oli kõige rohkem kasu, sain prilliarsti tasemelt edasi," tõdeb Kai.

Kui täpne olla, siis oli Tartus tol ajal ka üks silmalaser, tõenäoliselt Moskvast toodud. "Tudengitele seda ukse vahelt korra näidati ka, aga ma ei usu, et seda eriti kasutati," räägib Kai. Rootsis oli tol ajal, 1980ndate lõpus, silmade ravi võrreldes Eestiga terve etapi võrra ees. "Rootsis oli silmaravi kirurgiline, meil medikamentoosne - silmatilkadega," ütleb Kai.

Eestis tagasi, hakkas Kai kohe uurima võimalusi ka meile siia lasereid saada. Vahepeal käis ta veel õppimas Inglismaal, maailma ühe kuulsama silmakirurgi professor Eva Kohneri juures ja kutsus teda ka siia loenguid pidama. Aastad läksid lennates - Kai oli vahel Rootsis, vahel Inglismaal ja töötas samal ajal Magdaleena kliinikus edasi. Sündis ka teine laps, tütar Inger Heleen. Kai järel tuli Stockholmi ka abikaasa Allan oma diplomitööd tegema.

Kui Kai oli internatuuris, vihastas ta kord ühe juhendaja peale. Kai mäletab täpselt, kuidas ta tol hetkel mõtles: "Ükskord ma teen oma firma ja siis otsustan ise!" See oli muide veel nõukogude ajal.

Kui Magdaleena haiglas hakati nõudma, et arstid istuksid kellast kellani oma kabinettides, läks Kai minema. "Meile anti kaardid, saabumine ja lahkumine tuli registreerida. Nagu tehasetöölised," meenutab Kai. "Kõiki võeti ühe mõõdupuuga, seda ei hinnatud, et ma püüdsin organiseerida arstitöö kõrvalt haiglale paremaid seadmeid."

Niisiis tuletaski Kai meelde selle vihahetke, kui ta tudengina lubas oma firma teha. Sündis Kai Noore Silmakabinet. Tänavu ühines Silmakabinet Silmalaseri kliinikuga, millega oldi juba varem koostööd tehtud. Õigemini ostis Kai Silmalaseri omanikud firmast välja. Rahaga aitas teda laevandusäris tegutsev abikaasa.

"Palgatööl olles vaatasin kella, millal tööpäev läbi saab. Oma firmas ei pane aega tähelegi," võrdleb Kai.

Kai oli esimene, kes kaheksa aastat tagasi hakkas Eestis silmade laseroperatsioone tegema. Peaaegu neli aastat oli ta ainus. Praegu on Eestis seitse laserkirurgi ja neli silmakliinikut, kus tehakse ka laseroperatsioone. "Seda on liiga palju," arvab Kai. Tema konkurentsi ei karda. Kahe kliiniku ühinemist tähistas ta septembri algul uue ja uhke silmakliiniku avamisega Vana-Lasnamäe veerul. Filiaalid on Mustamäel ja Keilas. Kai firmas töötab koos temaga 12 arsti, üldse on töötajaid 20. Peale Kai enda teeb Silmalaseris operatsioone veel Harras Mölder. Ja ega silmakliinikus ainult laseroperatsioone tehta, vaid ka palju muud.

Kai opereerib kahel päeval nädalas. Ühel päeval käib tema laseri alt läbi 10-12 inimest ja parem on, kui nad tulevad järjest. "Operatsioonipäeval tuleb äärmiselt kontsentreeruda. Kui mõni patsient jääb tulemata ja vahele jääb auk, tekib pingelangus," selgitab Kai.

See kõlab võib-olla äraleierdatuna, aga suurimaks tasuks Kaile tema töö eest on võimalus inimeste elu muuta. "Nad maksavad ju kliinikule mitte väikese summa, ja siis on nii tore, kui järgmisel päeval tullakse veel lillede ja kommikarbiga," räägib Kai. "Mõni on lausa šokis sellest, kuidas tema maailm on muutunud."

Majanduslangus annab ka meditsiiniäris tunda. "Vanasti oli meil palju selliseid kliente, kes tulid jutuga: ma võtsin tarbimislaenu, lasen silmad ära lõigata ja siis ostan veel kasuka ka. Need on nüüd ära kadunud," räägib Kai.

Muidugi kaasneb sellise täpsust nõudva tööga suur vastutus. Ka parim tegija võib ükskord ebaõnnestuda. Silmalaseril on tehtud ravikindlustus - üks silm maksab miljoni. Seni õnneks pole kindlustust vaja läinud.

"Ma pean kogu aeg leidma midagi uut, mida Eestis veel ei tehta," ütleb Kai. Nii hakati Kai Noore kabinetis mõne aasta eest esimestena tegema vanainimestele silmasiseseid vitamiinisüste. Viimane uusim asi on B12 vitamiini sildamine sarvkesta tugevdamiseks keratokoonuse puhul kombineerituna laserraviga. Seda on siiani tehtud poolesajale patsiendile.

2001. aastal sündis Kai kolmas laps, tütar Frida Brit, kes sel sügisel läks esimesse klassi. Tüdruk sündis neljapäevasel päeval. Neljapäeval enne seda oli Kai veel opilaua taga ja järgmisel neljapäeval pärast sünnitust opereeris jälle. "Laste pärast pole ma midagi tegemata jätnud, aga ega nad ole sellepärast vähem tähelepanu saanud," ütleb Kai.

Paar aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui poeg Erast Henri oli paariaastane, Kai pendeldas Stockholmi ja Londoni vahet ning vahepeal sündis Heleen, olid muidugi väga kiired. Ka vanavanemad käisid siis veel põhikohaga tööl, kuigi Kai ema ja tema abikaasa aitasid noorperet jõudumööda. Põhiraskus langes siiski lapsehoidjatele. Ühe aasta tädi Marta, kelle järel tuli perre tädi Liidia. "Tema sai meie perele tõeliseks vanaemaks, kudus sokke ja keetis suppi," meenutab Kai nüüdseks juba surnud koduhaldjat. "Ta kasvas meie perre täiesti sisse. Meie sebisime muudkui oma asju teha, tulime õhtul, lapsed juba magasid …"

Nüüdseks on kaks vanemat last juba peaaegu iseseisvad. Erast õpib Tartus esimest aastat arstiteaduskonnas. "Üldse mitte minu algatusel," tõrjub Kai vastavad kahtlused. "Meile abikaasaga oli see isegi üllatus. Poiss on suvel kliinikus tööl küll olnud, registratuuris. Aga ma pole märganud, et ta arstide töö vastu huvi oleks tundnud." Gümnaasiumis õppiv tütar on samuti vihjanud, et tahab ema jälgedes astuda.

Kuna Kai ei saa Eestis olles rahulikult puhata - "Mul on tunne, nagu ma teeks poppi!" - siis on ainus võimalus end korralikult lõdvaks lasta reisima minnes. Nende pere reisib palju ja enamasti panevad nad oma paketi ise kokku.

Reisidelt, nii puhkuse kui ka tööga seotutelt, toob Kai tihti igasuguseid ilusaid asju kaasa. "Indoneesiast tulime ükskord kirjutuslauaga, Hongkongist konverentsilt tõin kaasa kaks tooli," muigab Kai. "Mees juba teab, kui ma helistan ja käsin suurema autoga vastu tulla - mis sa nüüd ära tõid?"

Kai ei välista, et arstitööle ja silmakliiniku juhtimisele lisaks teeb ta ükskord veel väikese magamistoa-boutique'i, kus müüdaks ilusat pesu ja voodipesu. "Mulle meeldivad ilusad asjad: vanaaegsed antiikehted ja -nõud, eestiaegne portselan, ilusad voodiriided …," loetleb ta. Uues kliinikus kasutas Kai küll sisekujundaja abi, aga tegi väga palju asju ka ise.

Reisides, olles argimuredest välja lülitunud ja asju distantsilt vaadates tulevad Kaile tavaliselt ka parimad ideed ja probleemide lahendused pähe. "Kõik olulisemad põhimõttelised otsused olen ma vastu võtnud reisil olles," ütleb Kai. Oluline on ka, et reisil on aega abikaasaga asjad läbi arutada. Kuigi seda tehakse ka kodus. "Vahel istume poole ööni kumbki oma läpaka taga ja teeme plaane või vaidleme," kirjeldab Kai.

Abikaasa Allan Noor on õppinud ehitusgeoloogiat, aga majandust hiljem juurde õppinud. Kai, kes vahel tunneb puudust majandusharidusest, konsulteerib vajadusel abikaasaga.

Laevandusfirma juhist abikaasat peab Kai endast edukamaks ettevõtjaks. "Aga minu vastutus inimeste ees on suurem," lisab ta.

Viimasel ajal puutume Kaiga vähem kokku, aga temaga on nii, et kui mõne kursusekaaslasega isegi ei tereta, siis Kai on tavaliselt hästi avatud ja suhtlemisaldis. Seega jääbki selline tunne, nagu oleks vahepeal kogu aeg kohtutud ja koos oldud.

Ülikooliajast mäletan teda väga hästi, sest käisime tihedamalt läbi temaga kui paljude teistega. Käisime Kai juures Vikerkaare tänava erakas. Meie kursusevend Jaak Linnuga paigaldasime talle sinna vastavalt tolle aja oskustele ja võimalustele näiteks kardinapuu ja Kai tegi siis ülihead kartuliputru praetud pekitükikestega. Nüüd tundub, et mis siis ikka nii iseäralikku, kuid tol ajal oli see ikka meeldejääv. Eriti hull polnud ka ülejärgmine päev kuulda, et meie paigaldatud kardinapuu oli koos osa seinaga alla kukkunud. Kai võttis seda kõike huumoriga ja varsti oli meil jälle võimalus minna tekkinud olukorraga tutvuma. Kai oli kindlasti üks vahetumaid suhtlejaid juba ülikoolis. Ta tundus olevat ikka väga positiivse ellusuhtumisega. Nalja sai kõvasti.

Kindlasti oli ülikoolis lihtsam nendel, kellel keegi suguvõsast Tartu ülikool arstina juba lõpetatud. Kai juures küll mingit ülbust või üleolekut polnud, et tema ema ja isa olid arstid. Pigem vastupidi, ta suhtles väga avatult ja sõbralikult kõigiga.

Kai edu erameditsiinis mind ei üllata. Ta ongi selline võitja-tüüpi ja positiivne. Pigem üllataks, kui ta kusagil nn polikliinikus töötaks või kui me temast midagi kuulnud poleks.

Kai on tohutult hea suhtleja, sihikindel ja ettevõtlik, tugeva iseloomuga. Ta on osanud elus õigeid valikuid teha.

Kai kliinikuga on mul nii palju pistmist, et kui vaja, siis annan majandusasjades nõu. Ühinemise rahastamispoolegi panin kokku mina. Igapäevane juhtimine on Kai rida. Laevandusküsimustes tema mulle nõu ei anna, küll aga inimsuhetes. See on ikka imetlusväärne, kui hea suhtleja ta on!

Meid ühendavad samad väärtused: pere, lapsed, tugev kodutunne. Kui vanemad lapsed olid pisikesed, oli küll väga kiire aeg. Kui tagantjärele mõelda, siis väike tütar saab praegu rohkem tähelepanu kui vanem vend ja õde omal ajal. Aga kõik asjad olid siis alles alguses.

Viimasel ajal me ületunnitöö tegijad väga enam pole. Mina jõuan koju 6-7 paiku, Kai veidi varem. Vähemalt korra aastas käime terve perega reisil. Suur asi, mis meie peret ühendab, on Turbuneeme suvekodu. Täitsa üllatavalt on tänu suvekodule lastega parem side tekkinud. Tore, et ka teismelistele meeldib seal olla ja oma sõpru sinna kutsuda.

Kai on töökas ja kiire. Kui midagi ette võtab, siis selle ka läbi surub. Ta kohe peab kogu aeg midagi tegema, niisama ei vahi. Viimati siin olles hakkas ajaviiteks jõhvikamoosi tegema.

Kui iseseisvus tuli, hakkas Kai kiirelt ärielus progressiivselt mõtlema. Hakkas kohe tihedalt välismaaga suhtlema, õppis rootsi keelegi ära, et sealsete patsientidega suhelda. Ta on kõvasti tööd teinud. Tal on tubli abikaasa, kes teda majandusküsimustes ilmselt palju konsulteerib.

Kui nad välismaal olid, siis meie vanaisaga kasvatasime ka palju lapsi. Aga neil oli tädi Liidia, kes oli täitsa vanaema eest. Suure südame ja hingega inimene, kes sai pereliikmeks. Kord oli Liidia neljakuuse Heleeniga kaks nädalat, kui Kai Londonis õppis. Aga lapsed on tänu sellele väga iseseisvateks kasvanud.

Fotod: Indrek Susi, Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:51
Otsi:

Ava täpsem otsing