Pühapäev 25. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Uunikauto teeb sõidu emotsionaalseks

Christel Karits 22. oktoober 2008, 00:00

"Eesti liikluskultuuri arvestades on kordi mõnusam liigelda Wandereriga kui tänapäeva autoga," ütleb Janika. "Uue autoga sõites ei kohta sellist viisakust, siis olen ju üks paljudest. Vanureid austatakse ikka rohkem. Isegi politseinikud lehvitavad. Ükskord unustasin parkimise eest maksta. Kontroll oli mulle trahviteatise asemel ilusa kirja jätnud, et ma järgmisel korral ikka parkimise peale paneksin."

Janika armastus uunikumide vastu on pärit juba lapsepõlvest, kui ta suure osa ajast veetis koos isa Jüriga garaažis ja perega Unicu klubi kokkutulekutel. "Eks nii head kui ka halvad asjad tulevad kodust kaasa," tõdeb ta. Vanade sõidukite ellu äratamine oli ja on Janika isa hobi. Jüri Vaikjärv on perre mitu autot restaureerinud, mehele endale on südamelähedane Ford T.

Kui Jüri tegi 2000. aastal oma Ford T-ga reisi Pariisi ja tagasi, oli üks unistusi täidetud ja tuli otsida uus väljakutse. Ta tõstis keldri vanast kolast tühjaks ja lubas Janikale, tema õele Caritale ning isegi pere koerale restaureerida lahtise auto.

Janika punakaslilla kaunitar, 1939. aasta Wanderer W24, sattus Eestisse sõja ajal ja kuulus ilmselt kellelegi saksa ohvitseridest. Auto oli põnev, kuna tegu oli kabriolettkerega ja alles oli ka katusemehhanism.

Janikani jõudis sõiduk 2002. aasta märtsis puksiiriga Saaremaalt ja sel hetkel meenutas see rauakolakas autot üsna vähe. Isa Jüri hinnangul võis masinast viimases suures sõjas päris kindlasti tank üle sõita, sest kuidas muidu sai üks auto olla nii nutuse välimusega.

Sellel Wandereril oli enne olnud palju omanikke. "Koju tuues oli seis üsna kurb: puudusid nii mootor kui ka originaalsed sillad. Eelmine omanik müüski masina maha sellepärast, et see oli varasematel iseteadlikel tegijatel ära vusserdatud," meenutab Janika. "Ju oli see töö Saaremaa mehele liiga mahukas."

Jüri Vaikjärv alustas restaureerimisega 2002. aasta septembris. Ta soovis auto võimalikult originaalilähedaselt taastada.

Algus oligi kõige raskem, sest töö oli mahukas ja vaevanõudev. Keretegemise ja asendusagregaatide leidmisega sai isa hakkama ise, juppe otsiti aastate jooksul üle Eesti täikadelt ja Kurtna laadalt. Ainult polstritööd telliti ühelt Pärnu meistrimehelt ja uus värv sai peale automaalrite juures.

Vahepeal tekkis tegemistes paus, sest Jüri oli terviserikke tõttu aasta jagu garaažist eemal.

Wanderer alustas oma uut elu 2006. aasta mais. Janika imetleb isa pikka kannatust. Restaureerimine on närvesööv töö, kuid selle teeb tasa ala loominguline pool. Janika leiab, et kindlasti võinuks mõni teine tegelane selle masina kiiremini valmis saada. "Kuid mul on nii uhke öelda, et isa tegi mulle auto oma kätega. Osta saab elus kõike, kui vaid rahahunnik on suur. Oma kätega saavad hakkama meist järjest vähemad," tunnistab ta.

Janikale pole selle auto hind ja väärtus rahas mõõdetavad, kuid mis seal salata, raha kulus palju. Pole odav nahast istmeid ja presentkatuse avamise süsteemi vertrek muretseda, lisaks kõik puuduolevad jupid, tuled, mootor. Kuid nüüd on see möödas ja Janika on väga rahul. Oleks vaid pikemad ja ilusamad suved, siis saaks sõita ka rohkem.

Wandereriga liiklemise juures on kõige keerulisem see, et kõik näidikud pole töökorras. Näiteks on probleeme kütusenäidikuga. Igaks juhuks peatub Janika igas teelejäävas tanklas, sest bensiinipaak mahutab vaid 25 liitrit ja ei või teada, milline tegelik seis on. Ujuk hüppab üles ja alla ning võib petta, et kütust jagub veel piisavalt. Iseenesest võtab Wanderer kütust vähe - kuus kuni seitse liitrit sajale.

Teiseks on keeruline vanale kabrioletile katust peale panna. See võtab vähemalt kümme minutit. Seega, kui auto on lahti, siis on ta lahti, ja kui kinni, siis kinni. Janika meenutab, et käis suvel Ammende villas Wandereriga kontserdil ja vihma hakkas sadama. "Meestest ei tulnud mulle appi katust panema keegi. Kõik tegid hoopis pilti, kuidas ma üksinda katust peale venitan," muigab ta.

Tegelikult Janika oma uunikumiga ikka väga palju ei sõida. Pigem tahab ta hoida elus auto, mis muidu oleks unustuse hõlma vajunud. Neil, kel soov midagi nii erilist soetada ka endale, soovitab ta panna lehte kuulutuse, otsida internetist või lihtsalt rääkida oma soovidest. "Iial ei tea, kelle garaažis just see iludus sind ootab. Kuid arvestada tuleb, et uunikumid pole igapäeva sõiduvahendid tööle-koju-poodi. Te soetate endale lapse."

Tavaliselt sõidab väga kiire elutempoga Janika Mitsubishi Outlanderiga. "Kahjuks ma ei kujuta enda elu autota ette. Elan linnast 30 kilomeetrit eemal ja seetõttu veedan päevas vähemalt tunni autot juhtides. Ka kaugreisidel olen alati auto rentinud. Minu jaoks pole probleem sõita Sansibaril eeslite, jalgratturite ja hullude kohalike autojuhtidega segamini. Roolis olles on kuidagi kindlam kui kõrval istuda. Eks need, kes Aafrikas mu kõrval on istunud, on ka vahel hinge ja silmi kinni hoides taevast tänanud, sest sealsetes liikluskeeristes on ikka vaja silmi nii kuklasse kui ka kõrvade juurde."

Janika autojuhistaaž on pisut üle 15 aasta ja sõidueksami tegi ta viiele. "Arvan, et kõik, kes on oma eksami teinud vana Moskvitšiga, on liikluses kordi elujõulisemad kui hilisemad uutel autodel alustajad. Kuid igal ajal on omad plussid ja miinused," leiab ta. "Siis oli autosid vähem ja liiklus hõredam. Samas sidur jäi õppeautol põhja kinni ja vahel tiris sõiduõpetaja seda käega üles. Nalja sai palju." Liiklusohtlikke olukordi on ikka ette tulnud, kuid siiani on jumal Janikat hoidnud ja hoiab kindlasti edasi. "Lihtsalt peab hoidma, sest mul on veel palju tegemata," usub ta.

Kõige kriitilisemas olukorras oli Janika ükskord Aafrikas Ugandas, kui põgenes autole järelejooksva emaelevandi eest. "Siis oli tunne, et gaas on põhjas, kuid auto ei liigu. Elevant lihtsalt jookseb kiiremini, kui oskasin karta," meenutab naine. Kohalikud küll enne hoiatasid elevantide eest, kuid eestlanna arvas, et teab ise paremini. Seda viga Janika tulevikus enam ei tee ja võõras riigis autoga sõites kuulab alati kohalike õpetussõnu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:51
Otsi:

Ava täpsem otsing