Aus suhtlemisspets

Läksin pärast sõjaväge tööle kaitsejõudude peastaapi infoosakonna spetsialistiks. Sõjaväes hakkasin välja andma kompanii ajalehte, mis osutus nii menukaks, et sellest vaimustuti ka kaitsejõudude peastaabis. Mind kutsuti tööle. Pidasin seal vastu pool aastat, tahtsin saada ajakirjanikuks.

Ajakirjandusteaduskonda ma sisse ei saanud, aga teaduskonnas oli väljas reklaam, et kui sa ei saa sisse, tule tööle Äripäeva. Läksin ja mind võetigi.

Oli naljakas aeg, kus iga kahe kuu tagant tehti tööpakkumine. Ja kui iga kahe kuu tagant tehakse tööpakkumine, siis lõpuks ikka murdud.

Kirjutan ka praegu palju: Õhtulehte kaks korda kuus, aeg-ajalt Maalehte ja mujale, Postimehesse kirjutan luuletusi, lisaks teen saadet.

See sunnib inimest ennast arendama ja edasi minema. Isegi kui sul on erialane haridus, pole see piisav, on vaja töökogemust. Ja muidugi on nii PRis kui ka ajakirjanduses vaja teatud vaistu.

Pangas olid keerulised ajad, ka siis oli majanduskriis ja ma jäin töötuks. Tehti erinevaid pakkumisi, aga need ei inspireerinud mind piisavalt. Mõtlesin, et tahaksin tegeleda ettevõtlusega. Võtsingi ennast kätte, asutasin ettevõtte ja võtsin inimesed tööle.

Võitlesime ellujäämise nimel. Tööd polnud piisavalt, kulud olid suured, olime kahjumis. See kestis mitu aastat, tekitades ka töötajate vahel pingeid. Võtsime ennast kätte ja pingutasime, pingutasime ning pingutasime.

Praegu pingutame ka. See on elustiili ettevõte, muidugi on eesmärk tulu teenida, aga me ei tee ettevõtet sellepärast, et palju tulu saada, vaid meile meeldib töö, mida teeme, ja me naudime loodud keskkonda. Iga töö on nagu eksam, iga töö peab olema selline, et enam paremini ei suuda.

Minu kõige pessimistlikumad prognoosid said teoks topelt. Kõik, mille puhul mõtlesin, et saab hullemaks minna, läks hullemaks topelt. Sa võid olla töötanud pangas ja tunda inimesi, aga sellest ei piisa, on vaja ajalugu ja kogemust. Nii et on vaja kannatlikku meelt, see on kõige tähtsam.

Enamik ettevõtteid ei ela viieaastaseks. Kui oled juba viis aastat suutnud ellu jääda, on järjest väiksem võimalus, et miski läheb totaalselt valesti.

Kõige rohkem naudin kirjutamist, ei tea, kas ma midagi muud oskangi. Natuke tegelen ka juhtimisega. Minu juhtimisfilosoofia on, et hea juhtimine on selline, kui keegi tähele ei pane, et teda juhitakse. Mida vähem inimeste igapäevatöösse sekkuda, seda parem.

Aga ka inimestega rääkida ja plaane teha on tore. Meie töös on kõige raskem asi otsustada, mida teha. Otsustada, kuidas teha, on lihtsam. Otsuseid ellu viia ei ole väga raske. Õigeid otsuseid langetada on väga raske, selleks on vaja teadmisi, tunnetust ja kogemusi. Kui teed mitu korda vale otsuse, siis sind peagi enam turul pole.

Kõige olulisem on, et kollektiiv oleks ühtne, see tähendab, et tuleb luua keskkond, kus on hea töötada. Olen kõik need kaheksa aastat tulnud tööle hea meelega, isegi kui oleme olnud suures kahjumis või kaotanud konkursse. Tahan, et kõik meie ettevõttes töötavad inimesed naudiksid tööprotsessi.

Teiseks, mida vähem on organisatsioonisiseseid pingeid, seda parem. Tuleb proovida pingeid lahendada, ilma et organisatsioon kannatada saaks.

Meie töös peab inimestega hästi läbi saama, peab kuulama ja aru saama, mida nad ootavad.

On vaja ka oskust öelda inimestele asju, mis neile võib-olla väga ei meeldi, anda negatiivset tagasisidet. Osa suhtekorraldajaid muretseb, kuidas öelda, et ei sobi sellise pintsakuga "Aktuaalsesse kaamerasse" minna, sest äkki klient solvub. Aga kui mina ei julge öelda, kartes, et äkki ma kaotan töö, siis näeb 250 000 inimest, et lilleline lips antud teemal rääkimiseks ei sobi, ja see on veelgi halvem.

Muidugi peab ka ise olema avatud ja taluma kriitikat. Kui talud ise kriitikat ja aitad seda ka teistel teha, on sellest palju abi. Inimesed on õnnelikud, kui nad ei jää avalikkuse ees rumalaks.

Mõnes olukorras ei ole kasuks tulnud minu avameelsus ja avatus, kõik inimesed ei talu kriitikat ega seda, kui räägin liiga palju. Aga tihti on see ka kasuks tulnud.

Üritan mängida iga päev, seda küll internetis, võistlustel käin harva. Kabe meeldib mulle väga, see hoiab mõtte värske ja aitab analüüsida. Üritan ka füüsilist sporti teha. Paljud teevad ainult füüsilist ja mõttesporti ei tee üldse, aga mõtlema peab ka.

Powerhouse on saanud tänu tihedale koostööle nagu meie firma osaks, üheks meie osakonnaks.

Janek on intelligentne inimene, lisaks oma ala professionaal, suudab oma sarmiga PRi asju lahendada nii, et kõik on rahul. Janek on siiras, hea suhtleja ja peene huumorimeelega, mistõttu on koosolekud alati lõbusad, aga samas ei aja ta kunagi tühja juttu.