Rikas püüdleb edasi: kellelgi ei saa iial olla liiga palju raha

Suurem osa inimestest, kes on ise oma rikkuse teeninud, ei hoia vara kogudes silme ees mingit kindlat eesmärki. Neid lihtsalt paelub mõte pidevast edasiliikumisest ja nende puhul on selle loomulikuks mõõdikuks kiirus, millega nad jõukust koguvad.

Nad mõõdavad ennast ja oma kaaslasi just selle rikkuse taseme seisukohalt. Selles pole midagi halba. See on sama hea, kui sportlased võtavad võistlustel üksteisest mõõtu ja püüavad oma isiklikke rekordeid parandada.

Rikkus on suhteline mõiste. See ei tähenda ju tegelikult midagi muud kui juurdepääsu rahalisele ostuvõimele ja varadele, millele saab ligi vaid väga väike osa kogu rahvast. Kuid inimene, keda peetakse jõukaks Bangladeshis või Ghanas, ei pruugi kaugeltki mahtuda rikaste nimekirja Euroopas.

Ka ei too rikkus enamikule varakatest inimestest õnne kui sellist. Näiteks mina ei hinda eriti kõrgelt materiaalseid jõulukinke.

Minu jaoks on parimaks kingituseks jõulude ajal see, kui ma näen, et mulle olulised inimesed on hea tervise juures ja rahul edasiminekutega omaenda elus.

Samas vastab tõele see, et jõukus on varakatele inimestele enamasti üks enesega rahuolu allikas, ja see teeb nad omakorda õnnelikumaks.

Rikkusega elamine - eriti kui see rikkus pidevalt kasvab - on väga lihtne. Samas kui selle vara väärtus peaks kahanema, olgugi see kukkumine suhteline, võib kohanemine sellega olla ülimalt raske.

See kehtib kõigi kohta: inimestel on lihtne elada kasvavate sissetulekutega, kuid nende kahanemisel võib asi keeruliseks osutuda.

Küsimus absoluutarvudest tuleb samas harva kellelegi selles võrrandis pähe. Sama hästi võiks küsida Eestis keskmist palka teenivalt inimeselt, kas on raske või kerge elada suurema sissetulekuga, kui on keskmise egiptlase teenistus.

Muidugi on tõsi see, et inimesed on loomu poolest kadedad ja see tekitab pahameelt jõukate suhtes. Vähestele meist meeldib mõelda, et keegi teine on loomupäraselt meist mingis asjas parem või edukam.

Seepärast on ka psühholoogiliselt mõnus selgitada teiste inimeste edukust ja jõukust sellega, et nende tegevus peab olema mingil moel kahtlane ja valgustkartev.

Tegelikkus on aga selline, et kuigi jõukate inimeste seas on loomulikult ka mõned "mädanenud õunad", on suurem osa varakatest meestest-naistest teeninud oma raha ränga töö, riskide võtmise ja isiklike ohverdustega, mida enamik "normaalseid" inimesi eal ei püüaks järele teha.

Ja kui Eesti tahab läänemaailma elatustasemele järele jõuda, siis tuleb tal arendada samasugust positiivset suhtumist jõukust loovate ettevõtjate suhtes, mis on teinud Ameerikast sellise pikaajalise eduloo.

Veel enam, kui ma oma kogemuste järgi otsustan, siis vaatab enamik jõukaid inimesi oma materiaalset edu selles elus kui midagi, mille on teinud võimalikuks need ühiskonnad, kus nad elavad ja toimetavad.

Just sellepärast pakub neile ka rahuldust toetada heategevuslikke ettevõtmisi, mis aitavad ühel või teisel viisil muuta nende ühiskonda paremaks.

Parimaks viisiks, kuidas võidelda meie keskel nende väärastunud arusaamade vastu, mis on tekkinud rikkust loovate inimeste kohta - kes loovad ju samaaegselt ka töökohti ja maksutulusid - on õpetada eraettevõtluse tähendust ja olulisust juba koolilastele.

Täiskasvanuid on juba raskem mõjutada, kuid neid saab siiski ettevõtlikku meelelaadi austama õpetada kõige paremini meedia abil, mis kujundab üldiselt levinud seisukohti.

Paljud rikkad inimesed püüavad ühiskonnas madalat profiili hoida. Selles pole midagi halba, kui nad nii soovivad käituda. Neil võib selleks olla erinevaid põhjusi, kuid see on nende inimeste eesõigus. Ma ei usu, et eestlased siin kuidagi erineksid teistest rahvustest, kuigi see võib nõnda paista, kui vaadata Äripäeva rikaste edetabelis olijate soovi mitte meediasse pääseda.

Erilised ettevõtjad suudavad üles ehitada edukaid ettevõtteid isegi keskkonnas, mis ei vaata jõukuse kogumisele kuigivõrd hea pilguga. Kuid arvestades seda, kui oluline on ettevõtliku meelelaadi ja eraettevõtluse toetamine riigis, mis tahab oma majandust kasvamas näha, pakun ma välja järgmise retsepti.

Esiteks, madalad maksud. Teiseks, ettevõtlust soodustav keskkond. Kolmandaks, paindlikud tööjõuturgu reguleerivad seadused. Neljandaks, hea haridussüsteem. Ja viiendaks, suutlikkus palgata juhte ja spetsialiste ka välismaalt.

See retsept aitab riigi tasandil kaasa jõukuse kogumisele. Mis puutub eeldustesse isiku tasandil, mis aitavad ühel inimesel varakaks saada, usun ma, et parimaks vundamendiks isikliku rikkuse rajamisel on korralik haridus. Samas pean ütlema, et edukad ettevõtjad võivad olla kõige erinevama taustaga inimesed.

Iseloomust rääkides - edukad jõukad inimesed on minu kogemusele tuginedes ka üllatavalt erinevad isiksused.

Kui ma siiski peaksin tooma välja ühe iseloomujoone, mis neil kõigil ühine on, siis oleks selleks tugev ambitsioon edasi püüelda, omadus mitte kunagi olla rahul sellega, mis nad juba on saavutanud. Ja et oma eesmärke saavutada, selleks on nad valmis rohkem tööd tegema, suuremaid riske võtma ja palju suuremaid isiklikke ohvreid tooma, kui "tavalisele" inimesele mõistlik tunduks. Lõppude lõpuks ei saa keegi olla kunagi olla piisavalt rikas.

Minu isiklikuks unistuseks on rajada ettevõte, mis võiks olla kümne või viieteistkümne aasta pärast suurim firma, mille peakorter asub Eestis. See võib kõlada auahne plaanina, aga mina usun, et ambitsioonikad unistused on oluline tõukejõud, mis motiveerib mind edasi püüdlema.

Eks aeg näitab, kui realistlikud minu unistused tegelikult on.