Laupäev 1. oktoober 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jüri Rõõmusaare 9 ametit

Ain Alvela 19. november 2008, 00:00

Ei - temal on vaja kümnete kultuuride kasvamine ise järele proovida, pressida ja jahvatada, villida ja pakendada. Tagatipuks veel turule sõita ja kaup maha müüa. Ma arvan teadvat, miks ta seda teeb. Aga sellepärast, et temas pulbitseb ehe talupoja hing, mille soppides ta suudab veel aduda aegu, kui kõik eluks vajaminev, alates ehitustellistest, lõpetades leiva ja selle kõrvasega, pidi tulema oma majapidamisest.

Kuidas vaataksite teie tulevikku, seistes tõdemuse ees, et viljasaak on vihma nahka läinud, kartulivagudes lainetab vesi, metssead on rapsi- ja juurikapõllud üles tuhninud ja rebased sunnikud võtsid nõuks teie 60pealise kanakarja pea täies koosseisus oma toidulauale tassida. Võtab meele mõruks, kas pole.

Eks nii mõnigi kinnisvaramaakler ole krahhide ajajärgul siirdunud kingi müüma, sest neid vajab rahvas nii heal kui ka halval ajal. Ja nii mõnigi talukoht on ümber kujundatud suvekoduks, sest linnakividel teenitud leib maitseb magusam.

Jüri Rõõmusaar ei ole seda sorti mees, kes nii lihtsalt käega lööks. Pole löönud alates 1991. aastast, kui pikka aega võõrvõimu käes olnud kodutalu tagasi sai. Ja olen kindel, et ei löö ka edaspidi. Mitte sellepärast, et uhkus ei luba, vaid sel lihtsalt põhjusel, et vanasti kasvatati inimest kindlas teadmises - maa tahab harimist.

Tegelikult on järgnev lugu pühendatud mitte niivõrd Jüri Rõõmussaare elufilosoofia lahkamisele, kui kõikvõimalike õlikultuuride kasvatamisele ja nendest väärt toidukraami tootmisele. Kuigi õlitootmine moodustab Raismiku talu käibest vaid neljandiku ja 60% tulust annab ikkagi klassikaline teraviljakasvatus ja teravilja töötlemine, panustab peremees oma pisikesse õlitööstusse rohkelt aega ja vaeva.

Õlitaimi on Rõõmusaar kasvatanud aastaid, alustanud biodiislikütuse valmistamisega, on ta katsetanud peaaegu kõiki rohkem või vähem tuntud õlikultuure, alates kõigile teada rapsist, lõpetades kanepi ja tudraga. Sekka veel tilli, köömneid jm. Viimastest on ta loobunud selle tõttu, et pressimise tulemusel saadav ollus on sedavõrd tugev ekstrakt, et rikub masinaid ja jätab neile spetsiifilise lõhna tükiks ajaks külge.

Biodiisli tootmisest loobumise peamine põhjus on proosaline - taimeõlist kütuse saamiseks tuleb kasutada metanooli, viimane on aga ülimalt mürgine.

"Olen kindel, et ka minul on osa nägemisest metanooli aurude sissehingamise nahka läinud," tunnistab Rõõmusaar. "Biodiislikütust pole meil ka sellepärast mõtet toota, et rapsi kõrge hinna tõttu tuleb hind, mille eest tootjal tasuks seda kütust müüa, liialt kõrge ja seetõttu ei oleks see turul konkurentsivõimeline."

Tõepoolest - Eestis kasvatatav rapsiseeme rändab valdavalt piiri taha, sestap küünib ka rapsiseemne kilohind praegu pea viie kroonini, aga on katsunud ka seitsme krooni piiri. Siiski kiidab Rõõmussaar biodiislikütust ja kasutab seda oma talutehnika käitamisel.

"Taimset päritolu kütuse kasutamisel ei eraldu väävelvesinikku. Lisaks sisaldab bioõli molekul hapnikku, mistõttu selle põlemine mootoris on naftadiislikütusest puhtam ja eraldub vähem tahma," kirjeldab ta.

Biodiislikütusest tulusam ja ka ohutum on Rõõmusaare meelest toota etanooli, maakeeli puskarit. Loomulikult mitte kurgu kastmiseks, vaid ikka mootorite käitamiseks. Etanooli tootmise tooraineks sobib ka praakvili, mida iseäranis tänavu põllumeestel rohkelt käes. Praegu pole sellega suuremat tarka ette võtta, kui lihtsalt auku ajada.

"Põhimõtteliselt on etanooli tootmiseks võimalik luba saada küll, aga ega see lihtne ole," märgib Rõõmusaar. "Praegu aga meie talu viljakogustest ei piisa arvestatava etanoolitööstuse püstipanekuks. Sellepärast otsime teisi talunikke, kes asjast huvitatud oleksid."

Igasuguste uuenduste juurutamist pärsib Jüri Rõõmusaare hinnangul oluliselt ametnike liigne agarus näpuga seadusetähtedes järge ajada. Oma töökoha pärast pabistav ametnik osutub tihtilugu üliinnukaks eurodirektiivi "maaletoojaks", aga kui neid ametnikke on igas asutuses hordide kaupa - põllumajandustootjal käib kanna peal aga vähemalt neli inspektsiooni - veterinaar-, tervisekaitse-, taimekaitse- ja tarbijakaitseinspektsioon -, siis tulemuseks on väiketootjate surm, usub ta.

"Selliseid nõudeid, nagu meil viimaste aastatega on kehtima pandud, pole kusagil mujal," tõdeb Rõõmusaar. "Näiteks saab Šveitsis ja Austrias loomalauda naabruses tegutseda väike lihatsehh ja sealsamas on ka poeke toodangu müümiseks. Meil on see mõeldamatu."

Raismiku talu peremees on seda meelt, et koos suurtootmise arenemisega peavad maal jääma hinge ka talunikest väiketootjad. Kui suured agrofirmad toodavad ja müüvad peaasjalikult toorainet - teravilja, toorpiima või liha, siis väiketootja pärusmaa peaks olema põllusaaduste ümbertöötlemine kas siis lõpptoodanguks või pooltooteks.

"Olen otsustanud, et toorainet - vilja - on vähe ja seda lihtlabaselt maha müüa oleks patt," kinnitab Rõõmusaar. "Sellepärast tegelemegi kõigi põllusaaduste ümbertöötlemisega. Tootevalikus on 44 nimetust."

Edukat äri prognoosib Rõõmusaar neile talunikele, kes hakkavad lähiajal kasvatama nn ürgnisu ehk okasnisu ehk speltat. Läinud aastal Ukrainas messil käies oleks ta speltajahu tellimuste alla maetud, olnuks vaid mida pakkuda.

"Me võiks speltatoodangut saata rekkakolonnide kaupa näiteks Tšehhimaale, Ungarisse, Ukrainasse, Egiptusesse ja teistesse Araabia maadesse," ütleb ta. "Mida pole, on arvestatavad kogused."

Raismiku talutoodangul on käsi kindlalt koduturul sees, peremees peab praegust müüki tootmismahtusid arvestades küllaldaseks. Mõnede asjade osas ületab nõudlus pakkumist, mõne puhul on vastupidi. Näiteks loomasöödaks mõeldud õlikooki võiks kordades rohkem toota, aga siis poleks pressimise põhisaadust - õli - kusagile panna.

Üldiselt on Rõõmusaar kindel, et kui põllumees tänapäeval oma toodangule turgu ei leia, siis tuleb viga enda küljest otsida. Reegel on, et ära looda kellegi teise kui iseenda peale - takistustest tuleb eelkõige omal jõul üle saada. Ja kui turg leitud, tuleb seal õigel ajal kohal olla.

Raismiku talus on kõik olemas, et ennast ära majandada. Lisaks põldudele ja teraviljatööstusele on Rõõmusaarel natuke metsamaad, on väike saeveski ja laudas sead, et pere toidulauale liha saada. Isegi talumuuseum on olemas.

Kõigist mõeldavatest tegevusvaldkondadest ei tegelda Raismikul vaid piimandusega. Ja kuigi tänavu ähvardab saak kahel kolmandikul külvipinnast ikalduda ja mullusest viljavarust piisab ehk aasta lõpuni, ei löö see veel talul pinda jalge alt. On hulk teisi alasid, mida arendada ja mille arvel rasked ajad üle elada.

Järjest avarduv tootmisvaldkond on tulundusühistule Eesti Mahe jahvatus- ja pakendamisteenuse pakkumine. Süsteem toimub sääraselt, et Eesti Mahe toob Raismiku veskisse mahetootjatelt kokku ostetud mahevilja ja talu jahvatab sellest siis tellitud tooted. Ka pakendamine on Raismiku hooleks, kusjuures kaubandusse jõudnud kauba kvaliteedi eest vastutabki just pakendaja. TÜ Eesti Mahe kaubamärgiga toodang on müügil ka koduturul, aga suur osa sellest liigub piiri taha Saksamaale.

"Meil on talu praegu mahetootmise katseajal, järgmise aasta suvel saab katseaeg täis ja siis võime ka ise mahevilja kasvatama hakata," selgitab Rõõmusaar.

Säärase maavillase toidukraami järele on nn heaoluriikides nõudlus üha suurenemas, jõuaks vaid toota. Sestap peab Jüri Rõõmusaar väga oluliseks väikeste põllumajandustalude ühist tegutsemist mingi sarnase eesmärgi nimel, et tulemuslikumat konkurentsivõimekust ja ekspordisuutlikkust saavutada.

Praegune seadusandlus ja turuolukord ei võimalda biodiislikütuse tootjatel kütuseturul konkurentsivõimelised olla, sest kütuse tootmise omahind tuleb liialt kõrge.

Rapsiseemne kokkuostuhind on viimastel nädalatel küll mõnevõrra langenud, kuid ka praegust taset - keskmiselt 4,72 kr/kg - peetakse biodiislikütuse valmistamiseks liialt kõrgeks.

Biodiislikütuse all mõeldakse üldiselt taimse päritoluga õli, tavaliselt rapsiõli esterdamisel saadavaid metüülestreid (RME).

RME tekib, kui ümberesterdamiseks kasutatakse metanooli. Esterdamise tulemusena muutub taimeõli suhteliselt sarnaseks naftast toodetud diislikütusega, kuid on tavadiislikütusest kuni kolm korda vedelam.

Rapsi võib õlitootmises asendada ka mõne teise õlikultuuri, näiteks tudra- või sinepiseemnetega.

Biodiislikütus ei sisalda väävlit, mistõttu selle kasutamisel puudub keskkonnareostuse oht. Põlemine puhas, eralduva tahma hulk väike. Sellise kütuse eeliseks on ka väga head määrimisomadused, kusjuures biodiislikütuse kasutamine muudab mootori töötamise vaiksemaks.

Naftadiislikütuse asendamine biokütusega eeldab siiski mootori kummidetailide ja kütusefiltri vahetamist.

Tanklates müüdav nn biodiislikütus sisaldab tegelikult taimseid õlisid vaid 5%, selle kütteväärtus on päris biodiislikütusest paar protsenti madalam. Kui kallata kütusepaaki puhast biodiislikütust (RMEd), siis on mootori võimsus keskmiselt 12% madalam tavadiislikütuse kasutamisega võrreldes.

Kui segada kütus, milles on 20% RMEd ja 80% naftat, siis on võimsuse kadu 4%. Kui tegemist on puhta RMEga, tuleb see ära kasutada 45 päeva jooksul pärast pressimist, vahekorras 20/80 olev kütus säilib kolm kuud, 5% RME-sisaldusega kütus kuni aasta.

Raismiku talu peremees Jüri Rõõmussaar on tore ja suhtlemisaldis mees. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga on ta käinud erinevatel messidel.

Eriti julgeks ja ettevõtlikuks sammuks, mille ta ette võtnud, pean maheteraviljatoodetega Eesti Mahe sildi all Ukraina messile tulemist.

Ukraina on ju väga arvestatav teraviljatootja kogu maailma mõistes. Aga Jüri julges tulla ja ukrainlastele pakkuda Eesti talus kasvatatud ja jahvatatud mahetooteid. Tagasiside põhjal läks tal Ukrainas positiivselt.

Ilmselt nii - julgelt ja läbimõeldult - tegutseb ta ka oma talu pidades - kasvatab mahevilja, on käivitanud maheveski, biodiislikütuse tootmise, talumuuseumi. Tema käe all valmib ka külmpressitud toiduõli.

Kõik see nõuab selget talupojamõistust, et ära tasuks ja elu elamisväärne oleks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:52
Otsi:

Ava täpsem otsing