Kinnisvaraturg elab edasi

Nii nagu Eesti ülikiiret majanduskasvu vedas suurel määral kinnisvaraturu tormiline areng, on langustsüklis jällegi just muutused kinnisvaraturul need, millega õhutatakse paanikat.

Hiljuti avaldati meedias III kvartali kinnisvaratehingute kogusumma ja -väärtus. Tulemusi saime lugeda väga emotsionaalsete pealkirjade alt: "Kinnisvaraturg veereb kindlalt allamäge", "Kinnisvaraturul haigutab langus". Pole kahtlustki, et kinnisvarasektoris toimub jõuline korrektsioon, mida ilmestab kõige paremini kinnisvaratehingute arv, mis on langenud 2004. aasta eelsesse aega. See ei tähenda, et turul valitseks haudvaikus - tehinguid tehti III kvartalis, tehakse täna ja homme. Kinnisvaraturu surma puudutavate uudiste tõepärasuses võime julgelt kahelda.

Kinnisvaratehingute koguväärtus Eestis on langenud võrreldes tippajaga 50-64 protsenti. Samas on just tippaeg viinud kinnisvarasektori tasakaalust välja. Kuidas sektor praegusest olukorrast väljub, sõltub suuresti majanduskeskkonnast, pankadest ning finantskriisi lahenemisest ja kinnisvaraettevõtete kohanemisvõimest. Kinnisvaramulli lõhkemine korrastab mõneti julmalt, aga õiglaselt meie sektori tegijate ridu. Pinnale jäävad need, kelle edu ei rajanenud ainult odavast laenurahast tingitud nõudluse kiirel kasvul, vaid kes panustasid kvaliteeti ja ettevõtete arendamisse.

Kohanemisvõime on omadus, mida peaks eriti esile tõstma - sellest sõltub paljuski ettevõtte käekäik ja head uudised tulevikus. Pole mõistlik hinnata firmade tulevikuväljavaateid, võttes aluseks vaid näitajad kõrgperioodist ja tänasest. Ühelt poolt ei ole see adekvaatne, teisalt oleks see justkui karistuse määramine eduperioodi oskusliku ärakasutamise eest. Loeb see, kas aasta pärast on tulemusi, mis näitavad, et ettevõte suudab keerulise aja üle elada.

Kinnisvarasektor on selgelt tänase maailma finantskriisi üks tekkekohti, aga vaatamata sellele, et Baltimaades ühtis kinnisvaraturu langus ajaliselt USAs toimuvaga, ei saa neid kaht sündmust päris üheselt võrrelda.

Ameerika kinnisvaraturult alguse saanud finantstorm oli ilmselge ülelaenamisele ja reguleerimatusele järgnenud vältimatu varing. Eestis aga ei antud ka positiivseimate turuolude korral inimestele eluasemelaenu, kui puudus püsisissetulek või omafinantseering. Finantsasutused ei tegelrnud eluaseme laenude ebakvaliteetse osa edasimüügiga mõne muu nime all.

Finantskriisist tekkinud pankade omavahelise usaldamatuse tõttu kannatab väga suurelt kinnisvarasektor, kuid äärmuseni karmistunud laenu- või liisingutingimuste mõju on jõudnud ka teistesse sektoritesse.

Finantsurg on kui kolmepealine lohe, millest me kõik kuulnud oleme, oma silmaga näinud pole teda keegi, ometi on tema mõju meile kõigile vägagi tuntav. Iga laenu võtnu teab, et kiri pangalt, milles teatakse intressi suurenemisest, tähendab pere eelarves kardinaaseid muudatusi. Kõrgem intress tähendab vähem raha kõigile majandussubjektidele. Seega on finantslohe stabiilsus oluline meie kõigi jaoks, sest kõrgema intressi keskkonnas on uppujad paratamatud.

Kinnisvaraturul on hinnasula - praegu on kinnisvara soetamiseks soodsam aeg kui aasta tagasi. Pakkumisi on rohkem kui kunagi varem, samas ettevõtted uut "valmistoodangut" - maju ja kortereid - praegu massiliselt juurde ei tooda.

Keeruline on tabada mis tahes hinnagraafiku põhja, ent ei pea olema majandusanalüütik, et mõista - olukord, kus müügil on hulk vara alla selle omahinna, on ajutise iseloomuga. Ei maksa kahelda selleski, et kriis möödub, elu Eestis areneb ka tulevikus vaatamata ajutisele langusele. Pole vaja meelt heita kollapsi pärast, mis pidavat kohe-kohe saabuma. Tööd peab tegema ja endasse uskuma. Lõppkokkuvõttes läheb kõigil paremaks.

Autor: Lembit Tampere