Aeg rakendada riigi võlakirjad

Ebastabiilsus on kindlasti märksõna, mis iseloomustab praegust olukorda maailmamajanduses, kuid ka Eesti riigi valitsejate otsuseid.

Finantssektoris toimuv on pannud ühelt poolt säästlikumad inimesed muretsema oma hoiuste pärast, ning ka meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla seni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head kui halba, on mõttetu. Kui me ikka ise oleme sellise poliitika tegijatele andnud selle elluviimiseks mandaadi - ju seda siis oli meile vaja.

Päris kindlasti tuleb valedest otsustest teha järeldusi. Ka vigade parandus poleks paha, rääkides näiteks aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga.

Aga siiski jääb küsimus, kuidas minna edasi? Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning võlakoormata olekut. Samas on mõeldamatu, et kõik strateegilised investeeringud tehakse jooksva aasta tulude arvel. Aastani 2013 on Eestile ette nähtud u 60 miljardit krooni eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit.

Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigi omafinantseerimise võime on puudulik, siis selle probleemi ühe lahendusena saaks kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid majanduslanguse süvenedes on vaja riigil siiski plaan kokku panna ja oma võimalused ära kasutada. Ühelt poolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele. Teisalt on kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis tagaksid investeeringute valmimise ning annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna.

Riiklike võlakirjade väljastamine annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks. Riigil aga tekiksid vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks.

Lihtsal inimesel seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega. Tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma. Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda.

Riigi poolelt saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt.

Kindlasti on ka vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisele, kuid see oleks praeguste arengute juures väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinsamas ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistesse valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi.