Ettevõtlus vajab ellujäämiseks kiiresti riiklikku abipaketti

Majanduskriisi süvenedes hakkab Eesti väikeettevõtjat mõjutama ühe enam turujõude, mis ähvardavad sundida tegevust lõpetama sadu, kui mitte tuhandeid Eesti väikeettevõtjaid.

Eesti riigi ettevõtjavaenulik käitumine annab veel puuduva hoo, et ettevõtluskeskkonna madalseis ikka täies võimalikus mahus meil aset leiaks.

Kui Eesti vajab väikeettevõtjaid, siis peab ta seda tegudega tõestama. Tuleb kohe astuda konkreetseid samme väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete päästmiseks ja nende tegevuse soodustamiseks.

Palju on räägitud, et uuele kasvule viivad meid just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, mis on innovaatilised, ekspordisuutlikud ja loovad enamiku meil järgnevatel aastatel tekkima pidavatest töökohtadest. Paraku on praegu sellised ettevõtted orienteeritud siseturu teenindamisele.

Majanduslanguse mõju neile on mitmekülgne. Nad tunnevad otseselt ostujõu langusest tingitud kliendinõudluse vähenemist. Kui ka müügid leiavad aset, siis on müüdud toodete ja teenuste eest raha kättesaamine üha raskem.

Lisaks tunnetavad väikeettevõtjad üha karmistuvaid maksetingimusi hankijate poolt. Kui majandusbuumi aastatel ja ka stabiilsema maailmamajanduse kasvu foonil oli üldjuhul võimalik saada häid maksetähtaegu, siis nüüd soovivad paljud välistarnijad Eesti ettevõtetelt ettemaksu.

See eeldab väga kõrget kapitaliseerituse taset või vähemalt head juurdepääsu laenurahale. Pangad aga siinkohal appi ei tule.

Väikeettevõtjale on ebasoodsalt mõjunud ka muudatused riigi käitumises. Majanduslanguse tingimustes, kus probleemide hulk kasvab, peaks riik tagama võimalikult efektiivse keskkonna probleemide kiireks lahendamiseks.

Eesti lausliberaalsed valitsuspoliitikud on aga otsustanud väikeettevõtja pigem õiguskaitsest ilma jätta. Nimelt tõsteti reformierakondliku koalitsiooni eestvedamisel möödunud aasta lõpus muude riigilõivude hulgas ka tsiviilkohtumenetlusega seotud riigilõive, mis raskendab oluliselt rahaliselt vähemkindlustatud osapoolte juurdepääsu tsiviilvaidluste lahendamisele kohtus.

Lisaks pole erinevalt paljudest teistest Euroopa ja maailma riikidest meie lausliberaalse majanduspoliitika hambad ristis hoidjad pidanud vajalikuks juurutada ühtegi ettevõtlust majanduskriisi tingimustes turgutavat paketti.

Peaminister Andrus Ansip käitub põhimõtte järgi, et mida vähem ettevõtjaid turul tegutseb, seda parem - vähem kriitikat, vähem vajadust abipakettide järele, vähem koondamisi jne. Ühesõnaga: pole ettevõtjat, pole probleemi. Kuid ettevõtjad vajavad riigi toetust praegu rohkem kui kunagi varem.

Alljärgnevalt mõned sammud, mida riik peaks astuma väikeettevõtete tegevuse soodustamiseks, konkurentsivõime tõstmiseks ja nende praegusest madalseisust üle aitamiseks. Need on lähiaja võimalused, sest pikaajaliste strateegiate koostamine ja tulevikuvisioonide heietamine meid praegu ei aita.

Esiteks peaks võimul olev reformierakondlik koalitsioon lõpetama Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet õõnestava tegevuse. Parim variant oleks, kui lausliberalistid ausalt tunnistaksid oma majanduspoliitika läbikukkumist ja võimult tagasi astuksid. Kui nad seda aga vabatahtlikult ei tee, siis peaksid nad vähemalt lõpetama ettevõtlust takistava keskkonna loomise.

Teiseks peab riik astuma samme selleks, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid kiire ja kohese juurdepääsu krediidiliinile. Vajadusel tuleb leida võimalusi laenata riigi garantii alusel või otse riigi vahenditest. Praegu on väikeettevõtted alarahastatud, järelikult pole olemasolevad rahastamise meetmed ja riiklik tugisüsteem piisavad.

Kolmandaks tuleb välja töötada süsteem, kus riik käendaks teatud tingimustel ettevõtete võetud laene krediidiasutuste ees, vältimaks ettevõtete ajutiste majandusraskuste korral pankrotiolukordade teket.

Kui ettevõtjatel on võimalik loota riigi toele krediidiasutuste käest võetud laenude tagamisel ajapikenduse ja maksepuhkuse saamise eesmärgil, siis on ettevõtjad ka rohkem valmis riskima struktuurimuutuse ning eksporditurgudele sisenemiseks vajalike investeeringutega.

Neljandaks peab riik leidma rahalised võimalused ja looma süsteemi, mis võimaldaks osta osalusi ettevõtetes, milles nähakse perspektiivi ekspordisuutliku tootmise või teenuse arendamiseks, kuid mis on sattunud ajutiste majandusraskuste küüsi.

Kandidaatide hulka riikliku osaluse saamisel kuuluksid ka ettevõtted, mis pole küll raskustes, kuid mis vajavad stabiilset partnerit struktuurimuutuse läbiviimiseks.

Siin oleks riigi tegevus mõneti võrreldav Arengufondiga, kuid ettevõtete valikukriteeriumid erineksid Arengufondi põhimõtetest - riik astuks eelkõige kriisiabi osutaja rolli.

Viiendaks peab riik kaaluma fondi või mõnda muud liiki finantsstruktuuri loomist, kuhu oleks võimalik kas ajutiselt või püsivalt koondada ettevõtete riskantsed - näiteks kinnisvarasse - tehtud investeeringud, mis on ebasoodsatest turuoludest tulenevalt liigselt sidunud ettevõtjate finantsvõime, kuid mis pikemas perspektiivis võivad olla heaks investeeringuks.

Selliste varade omandamine riigi poolt vabastab ettevõtjate rahalise võime ja samas võivad need varad pikas perspektiivis riigile väga tulusaks osutuda.

Ülaltoodud ettevõtlust lähiperioodil toetavate sammude seas pole midagi taolist, mida targad ja oma majandusi toetavad riigid ühes või teises variatsioonis praegu oma ettevõtluse toetamiseks ei kasuta.

Lihtsalt Eesti on reformierakondliku lausliberaalse isejuhtimise raames kõigist pakettidest ja nende vajadusest mööda vaadanud.