Kõigele 'jah'

Lumi tuli sel talvel Tallinnas õige mitmendat korda pärast ärasulamist taas maha. Ega's muud kui lumelabidas või hari kätte ning hommikuses unisuses ja trotsis kõnniteele lund rookima või autot välja kaevama. Nii kulges suure hulga inimeste kolmapäevane hommik.

Teine osa, kes seda ei teinud, jooksis rutates läbi lume ühissõiduki peale. Kõrvu jäid aga fraasid: "Neetud, pidi see lumi jälle maha tulema!" ja "Kuradi autojuhid, pritsivad soppa!". Samal päeval sain kuulda veel sedagi, kui jube meie laiuskraadidel elada on, polaaröö ju ikkagi, miski ei lähe elus parajasti hästi ja veel vähem teeb õnnelikuks. Õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Njah, eks see kõik on ka mõistetav. Oleme ju ikkagi Happy Planet Indexi andmetel, mis maailma rahvaste eluga rahulolu mõõdab, 178. riigi hulgas 173. kohal. Kokkuvõttes rahulolematud ja õnnetud. Ent tegemist numbriga aastast 2007, kui majanduskriis rahakotti ei pitsitanud ja koondamisvasar peakohal ei tiirelnud. Tuleb välja, et elu oli kehv ka headel aegadel. Ja ega paremaid aegu julge loota ka kuude pärast, kui päike kõrgemalt käima hakkab. Siis on ikka paha, liiga palav ja lämbe.

Ega siin oska eestlasele soovitada muud kui üht head "jah"-koolitust, mis võimalustest kinni haarama sunnib ja elu nautima paneb. Millega täpsemalt tegu, saab näha kinos jooksvast elurõõmsast filmist "Kõigele "Jah"", mille peaosas Jim Carrey. Ehk on see ravimiks ilma ja loiduse vastu. Vaja lihtsalt väikest raputust, sest eestlane on tegelikult üsna ekstravertne tüüp, kes elu väga hästi nautida oskab.