Meeldiva söögi arvel kokku ei hoitud

Ehkki suurtel toidukaupade müüjatel oleks olnud sooduspakkumisi majanduslikult kergem korraldada, ei löönud suuremad toidumüüjad väiksemaid kauplusi odavate hindadega. Valitses arusaam, et head toodet ei tasu odavalt müüa, sest harjumuspärasest madalama hinnaga toiduainet peetakse riknenuks või muidu tervisele kahjulikuks. Rikkamad ostajad olid nõus väärtusliku kauba eest ka rohkem maksma.

"Meil on ruumi hindadega mängida. Saame hindu natuke alla lasta, aga meie eesmärk ei ole kaupu madalamate hindadega pakkuda," rääkis 1999. aastal ASi Stockmann toiduainete müügigrupi juhataja Jorma Nivalainen.

Ka Tallinna Kaubamaja toidukaupade osakonnast öeldi, et hindu püütakse hoida üldjuhul stabiilsena, kõikide hankijate hinnamuutustega kaasa ei minda. Konkurents jaemüüjate vahel ei olnud piisavalt tihe, et tarbija kauplusesse meelitamiseks kampaaniaraames mõningaid tooteid alla omahinna müüa. Poolmuidu anti ära vaid tarbimisaega ületanud toiduaineid.

Kauba hinna sisse arvestati peale toidu ka meeldiv teenindus, kaubavalik ja auto parkimisvõimalused. Suurematest toiduainete müüjatest eristus oma madalate hindadega kesklinnast eemal paiknev Maksimarket.

Pärnu mnt 36 asuva Rema 1000 kaupluse müügijuht Ville Hommuk ei osanud selgitada tarbijate vajaduste täpset hindamisprotsessi. "Kui kaup ei liigu, siis on valesti valitud hind," selgitas ta lihtsaid tegutsemispõhimõtteid.

Hindu hoolsamalt jälgival väiksema sissetulekuga ostjal oli võimalus osta kaupu odavamatest hulgiladudest. Kuna kaupluste omanikele ei meeldinud, et hulgilaod tavakliente teenindavad, nõudis Kaupmehe hulgiladu kliendikaardi taotlejalt äriregistri B-kaarti, kauplemisluba või tegevuslitsentsi ning panga rekvisiite.

Firmakaarte oli paljudel võimalik aga ka isiklikuks tarbeks kasutada. Nii oli üsna tavaline, et nädalavahetuseti osteti hulgiladudest toitu ka enda pere jaoks.

Autor: ÄP