Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mart Laar: maine päästaks toatäis inimesi
Mart Laar andis eile Äripäevale intervjuu.
Välismaalt vaadatuna ja sealseid meediakajastusi lugedes on Eesti juba mõnda aega nagu pommiauk. Meie omad aga väidavad, et nende analüütikute hinnangud on asjatundmatud ja emotsionaalsed. Mida on Eesti riik teinud endast adekvaatse pildi loomiseks?
See on äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid kuskile. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me tegelikult teeme või tegemata jätame, ka maailma jõuaks.
Praegu tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe. Aeg-ajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd.
See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.
Meil praegu sellist struktuuri pole?
Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost.
Miks?
Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad - ega ikka ei tehta küll.
Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame.
See kärbe on muidugi alustuseks vaja Eestile endale maha müüa.
Olen täiesti nõus. Nagu "Welcome to Estonia" kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa.
Venemaaga võrreldes on Eesti riigi mainekujundus alles lapsekingades.
Venemaa on endale tohutu raha eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad.
Nii et nende eelisena jääb järgi tegelikult vaid järjepidevus ja süsteemsus?
See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.
Mida tuleb teha - koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.
Nii Venemaa kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide mainekujundusel on küljes propaganda silt. Kust jookseb Teie jaoks riikide kontekstis propaganda ja mainekujunduse piir?
Minu jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole. Samas on see infosõjas pahatihti väga efektiivne.
Kui meil praegu sellist struktuuri ei ole, millised on meie võimalused seda teha?
See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub.
Meie julgeolek on praegu, nagu ka mujal maailmas, majandus. Paraku me oleme regioonis, mis näeb väga-väga halb välja.
Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui tahad, milline vahe on Eesti ja Läti vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu: "Mutta millän te sittenkin devalvoite?" See on reaalsus.
Paljud, kes tuleks investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, ei tule, kuna on arusaamine, et ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel odavamaks.
Ja kuni investorid ootavad, lähevad meie asjad aina halvemaks…
Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegematajätmine, vähemalt osaliselt. Teisalt on see kõigi Balti riikide ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda selge infovooga murda kahjuks pole.
Näiteks kui Eesti Pank hakkas ümber lükkama võimaliku devalveerimise jutte, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel.
Praegu loetakse Eestis iga senti. Kui palju sellise struktuuri loomine maksma läheks?
Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.
Nii et Eesti maine võiks päästa piltlikult öeldes üks toatäis inimesi?
Jah.