Eksport taastub aastatega

Arutelu avalikkuse ja ekspertide vahel kriisist väljumise meetmete järjekorra, suuna ja määra osas on napp. Tundub, et seni napib valitsejate seas arusaamist, mille jaoks neid meetmeid üldse vaja.

Rahvamajanduse eksperdid ja makroanalüütikud võiks uduse sõnamängu asemel esitada arvudega toetatud seisukohti, milliseid rahavooge eeldab iseseisva ekspordivõimega ettevõtete ning praegu sissetulekuta inimeste väärikalt tegevuses ja löögivalmis hoidmine. See on pärast raharingluse taastumist ekspordivoo kiireks taastamiseks vältimatu.

Riigi majanduse vereringe - tootmis-, teenindus- ja kaubandussektori - käive kasvas 2001-2007 tervikuna pisut üle kahe korra.

Siseturul võetud laenudest toitunud kinnisvara, ehituse ja ehitusmaterjalidega seotud äri ja selle voolus autoäri ning teatud osa transpordi- ja kaubandussektorist kasvas keskmisest tunduvalt enam.

Kui viimaste käibekasvust keskmist ületav osa ära lõigata, ilmneb, et Eesti "majandusmull" ajendas umbes 80 000 inimest (ligi 15 protsenti kõigist ärisektori töötajaist) raha teenima jätkusuutmatul viisil.

Veerand neist on tõenäoliselt piisavalt tarmukad, et ka kitsamates oludes endale sissetulek tagada. 50 000-60 000 elab koos perega praegu reservidest, mida jätkub ehk suveni.

Samas seisus on umbes 40 000-50 000 ekspordi pidurdumise tõttu tööta jäänud inimest ja teist sama palju üldise ostujõu kadumise tõttu koormuseta töötajat.

Eesti majandusmulli tagajärgedega toimetulekuks on vaja järgmise kolme-nelja aasta jooksul ümber jaotada või Eestisse tõmmata 15-20 miljardit krooni aastas.

Ekspordi kasvu kaudu on sellise summa tekitamine sisuliselt võimatu. Täielikult pühendudes suudab ettevõtja jätkusuutliku ekspordivoo käivitada mitte rutem kui kolme kuni viie aastaga. Liiati on rahvusvahelise finantsmulli lõhkemise järel suletud raharinglus ekspordimahtu ligi kolmandiku võrra vähendanud.

Ekspordist kiire abi saamise teeb veel ebatõenäolisemaks asjaolu, et umbes kaks kolmandikku ekspordikäibest on andnud jätkusuutmatud eksportijad, kellel üks-kaks juhuslikku kliendisuhet minimaalse lisandväärtusega.

Üle kahe kolmandiku nende loodavast väärtusest on võtnud tööjõud ning valdav osa nende klientidest võib valutult tarnijat vahetada või toodete kasutamisest loobuda. Nendel ettevõtetel pole üldjuhul rahalisi reserve ning kaotatud ekspordituru kiire taastamine on ebatõenäoline.

Vaid 40 000 kuni 50 000 inimese tööandja senist eksporti võib hinnata jätkusuutlikuks (eeldusel, et majanduskeskkond on stabiilne).

Kui raha lähiajal ringlema hakkab, taastub äriklientidevaheline ning lõppkliendile müüdavate toodete-teenuste eksport kiiresti. Kuna aga püsikulud lüpsavad ettevõtteid praegu tohutu kiirusega rahast tühjaks, on tõenäoline, et suur osa neist ei jaksa seda aega ilma välise toeta ära oodata.

See omakorda tähendab, et ekspordi taastumist võib loota mitte paari kuu, vaid paari aasta pärast.

Seepärast tuleb kiiresti valitsuse tasemel paika panna adekvaatne riigi rahavoo plaan ning mitte arengu-, vaid pigem toimetulekustrateegia järgmiseks kümneks aastaks ning pühenduda selle täitmisele.

Loomulikult tuleks hoolitseda jätkusuutlike eksportijate arvu suurendamise ning suuremat lisandväärtust loovate sektorite tekke eest, kuid see ei peaks olema lähikuudel poliitilistes otsustes prioriteet.