Kaubandushiiud nöörivad põllumeest

Jaak Kõiv 11. märts 2009, 00:00

Põllumees vajab kindlustunnet ja riigi tuge. Kui seda ei tule, laguneb aastakümneid tõsise tööga ülesehitatud põllumajanduslik tootmine ebavõrdsete konkurentsitingimuste tõttu juba 2010. aasta kevadeks.

Põllumajandust ühe aastaga ei taasta, sest vasikast saab piimalehm alles pärast kahte aastat ja ühekordne põllu narrimine on kõigile teada. Aastaid tagasi ütles üks tark mees, et üks põllumajandustootja annab tööd väljaspool oma ettevõtet veel 20 töölisele.

Vaevalt et aitab riigi lubatud miljard krooni laenudeks koos MESi omavahendite 100 miljoniga. See tõmbab ainult silmust ümber kaela tihedamalt kokku, sest need laenud tuleb kunagi koos intressidega tagasi maksta. Seega väljavaated aastaks-paariks on murettekitavad.

Venemaa majanduskriisi aastatel, kümme aastat tagasi, päästsid paljud põllumajandustootjad end hävingust sellega, et läksid oma metsade kallale või püüdsid müüa kinnisvara.

Mis saab aga edasi? Piimandussektoris hakkavad piimalehmad ootama järjekorras lihakombinaatide uste taga, teraviljakasvatajad aga vähendavad kasvupindasid või ei külva üldse. Haritavatelt maadelt enam lisaväärtust ei toodeta, seal hakkab kasvama vaid umbrohi.

Eesti riik saaks olukorda kindlasti reguleerida helgema stsenaariumiga, kui lubatud lisamaksed 780 miljonit krooni makstakse välja. Eelarves nähti ette aga 545 miljonit ja lisaeelarvega tahetakse seda summat vähendada veel 100 miljoni krooni ulatuses. Seega kokku vähendamine 43%. Selle raha peaks riik siiski leidma kas talletatud reservide arvel või tuleb võtta laenu. See annaks põllumeestele kindlustunde, et ka järgnevatel aastatel läheks üle 40% piimatoodetest ekspordiks ja suur osa teraviljatoodangust samuti.

Probleemi saaks lahendada ka euroraha jaotamise korrigeerimisega. Praegu soovivad paljud taotlejad näiteks sadu miljoneid kiviaedade, kiige- ja lõkkeplatside jm ehitamiseks, mis ei too riigile üldjoontes midagi tagasi, ei vähenda töötust ega suurenda eksporti.

Eesti põllumees on piisavalt tark, saamaks aru, et ei aita naaberriikide farmerite eeskuju tulla protestima - uus põllumajandusminister oleks praegusest kindlasti halvem.

Kõige suurem probleem nii põllumehele kui ka ostjaskonnale on meie kaubandus- ja müügikettide monopoolsus. Juurdehindlused piima- ja lihatoodetele on kaubanduses ulmelised. Toon ainult ühe näite. Piimandusühistus E-Piim valmistatud Eesti juust läheb tehasest välja 74kroonise kilohinnaga. Kauplustes pakutakse seda aga keskmiselt 120 krooni kilo. Arvestades maha 20% kulu, mis läheb juustu jõudmiseks müügiletile, saame juustu juurdehindluseks veel ikkagi 40%. Ja nii on ka teiste piima- ning lihatoodetega.

Kaubanduse juurdehindluse 40% võiks aga ära jaotada, kasutades solidaarsusprintsiipi - 13% jäetakse kaubandusele, 13% Eesti ostjale ja 13% põllumehele.

Kuidas saada kaubandusmonopolid niikaugele? Eks ikka koostöös Eesti rahva ja põllumeestega, kui põllumehed täidaksid nende müügikettide parkimisplatsid mõneks päevaks mitte traktorite, vaid oma isiklike sõiduautodega ja teavitaks ostjaskonda oma kavatsustest reklaami abil. Siis arvan, et paaripäevane tühiostudest tulenev kahjum paneb sellele mõtlema.

Ostjad saaks ka eestimaise eelistamisega toetada põllumehi. Vaid kõik koos saame päästa põllumajanduse hävingust.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:54
Otsi:

Ava täpsem otsing