Ostuhullusest säästuhulluseni

Vajame usaldust enda ümber, nagu seinaplaat vajab liimi, et püsida - nii kirjutas meediaettevõtja Hans H. Luik mullu oktoobris Eesti Päevalehe lisas Möte ilmunud essees "Kus usaldus, seal hea elu". Luik teab usalduse tähtsust hästi: näiteks siis, kui ta peab langeval turul reklaamiandjaid veenma või oma töötajaile palgakärbet põhjendama.

Oleme olukorras, kus siseturg kukub püstloodis kokku ning igasugust majanduse elavnemist hakkab aina enam takistama Eesti inimeste usalduse puudumine.

Kui meil on usaldus parema tuleviku (ja valitsuse, panga, rahvusvaluuta, tööandja) suhtes, siis me julgeme oma raha kulutada ja investeerida ning anname elavnemisse oma panuse.

Praegu me seda ei julge. Faktum & Ariko värske uuringu kinnitusel kavatseb kolm neljast Eesti inimesest tarbimist piirata.

Nädalapäevad tagasi tuli sarnane sõnum Konjunktuuriinstituudist, mille tarbijabaromeetri uuringu andmetel oli tarbijate kindlustunde indikaator märtsis kõige madalamal alates 1992. aastast, kui baromeetrit üldse läbi viima hakati.

Tarbijate kindlustunne on löönud madalusrekordeid ka meie peamistel eksportturgudel USAs ning Euroopas.

Seejuures on tähelepanuväärne, et Faktum & Ariko uuringus osalenud inimesed ütlesid, et lähima kuue kuu jooksul nende elukvaliteet ei lange. Seega: otsest vajadust kulutusi piirata pole, aga seda tehakse halvima ootuses.

Eraisikute hoiuste maht on suurenenud. Nii oli Eesti eraisikute hoiustel jaanuari lõpul kokku 60 miljardit krooni (tõsi, eraisikute laenujääk oli kaks korda suurem). Suur osa rahast on liikunud tähtajalistesse hoiustesse.

Tarbijate ettevaatlikkus tõotab nii kodu- kui ka välisturul tegutsevaile ettevõtetele pika külma talve jätkumist ka siis, kui õues hakkab soojaks minema.

Suuremad hinnalangetused seisavad Eestis tõenäoliselt alles ees. Viimase nelja kuu jooksul on Eesti hinnatase alanenud 1,5 protsendi võrra, kuid kukruraudu pigistava tarbija meelitamiseks peavad pakkumised paranema.

Hindade edasine langus võib viia omakorda koondamiste ja palgakärbeteni, mis muidugi vähendab omakorda tarbijate kindlustunnet.

Kuidas surnud ringist välja murda ja millal on selleks üldse õige aeg? Olgem ausad, hindadest - ja palkadest - õhu väljalaskmine oli vajalik. Oleme toetanud valitsuse kava jõuliselt kulusid kärpida, kuigi seegi suurendab inimeste ebakindlust.

Küsimus on kriitilise piiri tabamises. Teatud ajal kukub varem ülehinnatud kinnisvara, aktsiate, tööjõu ja muu hind tasemele, kus ta on oma tegelikust väärtusest odavam. Sellel ajal on oluline, et trend pöörduks.

Loodame, et ettevaatlikuks muutunud tarbijad ei kapseldu siis hirmudesse, mis nende käitumist paratamatult aina enam mõjutavad. Sest Eesti majandus vajab kriisist väljatulekuks seda, et ühel ajal võtab tarbimine taas hoogu.

Autor: ÄP