Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kindlustus: pall on seltside väravas
Kriis on võtnud ette räsida järgmise valdkonna - kindlustuse. Õieti tuleb see finantskrahhi, kinnisvaramulli lõhkemise ning ehituse ärakukkumise loogilise jätkuna - kui varamullid jooksevad tühjaks, kuivab kokku ka see, mida kindlustada.
Meie kindlustusturg ongi ligi viiendiku võrra kokku tõmbunud, nagu võib lugeda tänasest Äripäevast. Kõige enam on vähenenud liikluskindlustus.
Seda, et uute autode müük on kukkunud ning ettevõtted on vähendanud autoparki, näeb juba igaüks, kes Tallinnas liikleb - sõidukeid on tänavail-teedel vähem ja ummikud tuleb ette harvem kui veel mõni kuu tagasi. Ettevaatlikkusele peaks iga liiklejat manitsema see, et ettevõtteid on loobunud kas mõne või koguni kõigi oma töösõidukite kindlustamisest. Erandiks on liisinguautod, millele pangad nõuavad kaskokindlustust.
Oma või ettevõtte vara - olgu autod, hooned, tootmisvahendid jne - kindlustamisest loobumine on kahe otsaga asi, sest senti säästes võib kaotada kümneid ja sadu tuhandeid kroone.
Kindlustuse kohta öeldakse, et see on edukate inimeste ja ettevõtete lõbu. Mida varakamaks saadakse, seda enam ollakse huvitatud, et vara säilib ning selle nimel ollakse valmis raha kulutama - maandatakse oma vara hävimise riski vara kindlustades. Edukas ühiskonnas kasvab seega ka kindlustusturg.
Sama loogika ümberpööratud kujul kehtib kriisi ajal. Sest paraku on kindlustus valdkond, kust ettevõtted ja inimesed kõigepealt hakkavad oma kulusid kokku hoidma. Seda on hõlpus teha - jäetakse kindlustus lihtsalt võtmata. Igal juhul on see parem lahendus, kui kindlustada, aga mitte selleks, et vara säiliks, vaid selleks, et saada raha vara alt kätte punase kuke abil, seades ohtu ka naabrite vara ja elu.
Kindlustusest loobumine on sageli paratamatu, sest mida suurematesse raskustesse kindlustusvõtja satub, seda vähem on tal võimalusi kulutada raha kindlustusele. Raha on vaja näiteks pankadele laenude tagasimakseteks - neist ei saa lahti, öeldes pangale, et ma nüüd loobun… Kui aga pankrott on käes, polegi midagi enam teha. Kindlustusturu ühed kahandajad on ka pankrotistunud ettevõtted.
Ettevõtted siiski hindavad enne oma riske, arvutavad ja kaaluvad, ja alles seejärel otsustavad, kas kindlustada või mitte. Oluline on, kas see raha, mida kindlustuse võtmata jätmisega kokku hoitakse, tasub riski. Õnnetuse tõenäosus võib olla üliväike - kui firmal on näiteks kümme sõidukit, siis pole tõesti kuigi tõenäoline, et kõik need aasta jooksul avariisse satuvad. Ometi risk jääb.
Toimetus ei taha siin kuidagi kindlustusseltsidele reklaami teha. Vastupidi. Leiame, et pall on praegu seltside väravas - veel suurema kukkumise saavad nemad ise ära hoida hindu alandades. Turuolukord õieti sunnib neid selleks.
Autor: ÄP