Teise samba kuldne kesktee

Hiljuti lahvatanud äge arutelu teemal, kas riik talitab pensioni teise samba sissemakseid paariks aastaks külmutades õigesti või valesti, on arvamused polariseerinud.

Ülekaal on seni olnud vastuargumentidel, mis on jätnud valitsuse seisukohad ja põhjendused vähemusse. Tasub otsida kuldset keskteed, kus hundid söönud ja lambad terved.

Kui astuda valitsusjuhi ja rahandusministri kingadesse, siis kindlasti on atraktiivsem lahendus IMFi-nimelisi abikäe pakkujaid vältida ning leida olukorrast väljapääs globaalse appikarjeta.

Valitsuse senised eelarvekärpe tegevuskavad, nendes kiire kokkuleppimine ja rakendamine on märgilise tähendusega mitte ainult Eesti kodanikele, vaid oluliselt laiemale auditooriumile nii Skandinaavias, Euroopas kui ka mujal maailmas. Ise hakkamasaamine ja kiire tegutsemine eristab meid naabritest ning praegu pole (veel) põhjust kahelda, et Eesti väljub kriisist kiiremini kui lähinaabrid.

Kui täiendavaks eelarvekärpeks vajalikud summad leitakse pensioni teise samba sissemaksete külmutamisega, siis kindlasti tasub tulevastele pensionäridele meelehärmi maandamiseks meelde tuletada, et pensionisüsteem ei koosne pelgalt teise samba maksetest, vaid lisa saab koguda vabatahtlikult ka kolmandasse sambasse.

Kui järgmiseks kaheks aastaks tekitab riik teise sambaga ühinenud kodanikele nende sissetulekust 2 protsendi ulatuses säästu, siis võib selle raha suunatagi kolmandasse sambasse.

Vabatahtlik kogumispension on kodanike teadlik vaba valik. Alternatiiv on suunata tekkiv vaba raha muudesse säästmis- ja investeerimislahendustesse või toetada riiki tarbimist suurendades.

Pensioni teise samba praeguste klientide pahameel on päädimas nõudmistega, et riik muudab ühepoolselt lepingu tingimusi ning kaotab seeläbi kodanike usalduse pensionisüsteemi vastu tulevikus.

Selle vältimiseks tasuks riigil mõelda lahendusele, et riik emiteerib võlakirju ning kohustab pensioni teise samba varahaldusettevõtteid investeerima 20 kuni kuni 50 protsenti pensionifondide varadest nimetatud võlakirjadesse.

See tagaks teise samba sissemaksete jätkumise ka majanduslikult keerulistel ajal ning annaks riigile vahendid, millega katta eelarvedefitsiiti.

Seega on riigil valik, kas kaotada kodanike usaldus riigi ja seni veel hapra pensionisüsteemi vastu või jätkata pensioni teise samba lepingulise partneri kohustusi nii, et sissemaksed jätkuvad ja eelarvevajadused saavad investeeringutega riiklikesse võlakirjadesse kaetud.