Seadus pidurdab miljardihankeid

Lemmi Kann 14. aprill 2009, 00:00

Riigihangete seaduse paragrahvi 38 sätte alusel saab pakkuja hankelt kõrvaldada, kui pakkumuses ära märgitud alltöövõtjal tekib maksuvõlg ka pärast seda, kui peatöövõtja on oma pakkumuse hankijale juba esitanud. Nii hangetel osalejad, rahandusministeerium kui ka vaidlustuskomisjoni liikmed on selle sätte mõtte ja rakendusvõimaluste suhtes eri meelt. "Riigihangete vaidlustuskomisjoni seisukohad lähevad kahte lehte laiali - ühed on kindlad, et seadusest tulenevalt tuleb pakkuja kõrvaldada, teine pool ütleb, et seadusandja pole seda otseselt ette näinud," rääkis vaidlustuskomisjoni liige Ulvi Reimets, kes kirjutas 20. märtsil kokku vaidlustuskomisjoni esimese selleteemalise otsuse. Järge on ootamas veel vähemalt kümmekond analoogset vaidlustust.

Kõnealuse vaidlustuse esitas AS Linnaehitus, kes just sel põhjusel Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse praktikamaja hankelt ära saadeti. Seekord jäi vahevõit ehitusfirmale vaid hankija näpuvea tõttu, kes tõendas alltöövõtja maksuvõlga maksu- ja tolliameti kodulehelt võetud info põhjal, seaduse järgi oleks aga pidanud maksuametilt kirjaliku tõendi küsima. Saaga pole veel lõppenud ning jõuab suure tõenäosusega kohtusse.

"Pakkujal on praeguses situatsioonis raske kõigi alltöövõtjate võimalikke tulevasi võlgu ette näha. On sisulisi ja suuri võlgu ning on väiksemaid lühiajalisi võlgnevusi, mis võivad tekkida näiteks mõne tellija makseviivitusest," selgitas ASi Linnaehitus ja Nordecon Ehitus ASi juhatuse liige Marko Raudsik seaduse absurdsust, mis paneb hankel osaleja pea pakule alltöövõtja eest, kelle maksukäitumist ta kuidagi juhtida ei saa. Hankijal on seaduse järgi aga lausa kohustus seda teha ning maksuvõlglane ühes peatöövõtjaga ukse taha saata.

See on tekitanud situatsiooni, kus ehituse peatöövõtjad on registreerunud peaaegu kõikide tööde tegemiseks ning pakkumistes näidatakse alltöövõtu osakaalu väga väikeseks. "Hiljem, kui oma ressurssi igale poole ei jätku, kasutatakse ikkagi alltöövõttu," kirjeldas Raudsik.

"On ju selge, et kui ettevõtja makse ei maksa, on tema teenus odavam, mis on teistega võrreldes konkurentsieeliseks," tõi rahandusministeeriumi riigihangete osakonnajuhataja kt Eve Kislov välja ühe riigihangeteseaduse peamise mõtte tagada kõigile riigihangetel osalejatele turul võrdne kohtlemine. Samuti tahab hankija kindlust, et firma, kes tellitud töid tegema hakkab, mingil hetkel oma pille likviidsusprobleemide tõttu hoopis kokku ei paki.

"Lahendus võiks olla, et nõusoleku alltöövõtu tegemiseks annavad mitu firmat. Kui ühel tekivad raskused, saab pakkuja valida teise alltöövõtja," pakkus Raudsik välja võimaliku lahenduse. Praegune seadus seda ei võimalda. Kislov tunnistas, et ELi regulatsioonidest tunduvalt karmim riigihangete seadus vajab ümbertegemist, et paberile pandu ka reaalsuses toimiks.

Lisaks allhankijate maksuvõlga puudutavale punktile on 2007. aasta kevadel vastu võetud seaduse rakendamise käigus ning suuresti majanduskriisi tõttu ilmsiks tulnud teisigi ridu, mis on kas üle- või alareguleeritud. Märtsi lõpus alustaski rahandusministeeriumi juures viimaks tööd tavatult suur komisjon - 30 inimest erinevatest ministeeriumidest, riigiasutustest ning erasektorist.

Riigihangete seadusest tulenevate regulatsioonide erinevate tõlgenduste taga seisavad miljardilised riigihanked.

"Äripäev kirjutab iga päev, et ettevõtjatel ei ole tööd. Aga palun - miljardiline Kose-Aruvalla teelõik seisab riigikohtu otsust oodates juba 130 päeva! See on ajuvaba. Isegi Kafka ei olnud nii fantaasiarikas, et selliseid protsesse ette näha," kirjeldas majandusminister Juhan Parts olukorda, kus suurte riigihangete puhul vaidlustatakse ka vaidlustamise võimalus. See tõmbab pidurit eurorahale ja majandusele.

Sellele, et kehtiva vaidlustamissüsteemiga kõik õiguslikult päris korras pole, juhtis riigikohtu esimees Märt Rask tähelepanu juba mullu veebruaris. Küsimus on, kas vaidluskomisjon kui kohtuväline vaidluste lahendamise organ saab omada esimese astme kohtuinstantsi pädevust, nagu see praeguses riigihangete seaduses sätestatud on.

Parts möönis, et ei ole ega saa ka kunagi olema seadust, mis oleks lõplikult üheselt mõistetav ning kus vaidluse kohti ei tekiks, kuid Eesti vajab seadust, mis aitaks hangetel kiiremini turule ning rahal liikuma pääseda.

Igal aastal tehakse Eestis tuhandeid riigihankeid. Seaduse sedavõrd aktiivsest rakendusest tulenevalt on ka mõistetav, et seaduse ebakõlad selguvad märksa kiiremini kui muude õigusaktide puhul.

Mis puudutab tõlgendusprobleemi, kas pakkuja tuleb hankest kõrvaldada ka sel juhul, kui tema alltöövõtjal on maksuvõlg, siis riigihankeseadus õigupoolest sellist tagajärge ette ei näe. Pakkuja peab küll kinnitama, et ka tema alltöövõtjal puuduvad hankest kõrvaldamise alused, kuid seadus ei sätesta, mis saab, kui alltöövõtjal peaks maksuvõlg ilmnema.

On leitud, et hoolimata lüngast seaduses, tuleks pakkuja igal juhul hankest kõrvaldada ka tema alltöövõtja maksuvõla puhul. Selline laiendatud tõlgendus on vaieldav. Seda kas või, kui arvestada põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadust ja keeldu seda ebaproportsionaalselt piirata. Ka EL hankedirektiivid ei toeta seisukohta, et alltöövõtja maksuvõla eest peaks vastutama pakkuja.

Valminud on riigihangete seaduse muudatuseelnõu, millega on kavas muu hulgas kaotada kinnituste nõudmine pakkuja alltöövõtjate kohta. Selline muudatus tundub põhjendatud, kuna hankes osaleja ja hankelepingu sõlmija on ikkagi pakkuja, mitte tema alltöövõtjad. Alltöövõtjate kohta kinnituste nõudmine ja tema pattude tõttu ettevõtja riigihankest väljaheitmine on ebamõistlik, isegi kui selle taga on üllas soov võidelda maksuvõlglastega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:02
Otsi:

Ava täpsem otsing