See pole hüvitiste tõstmise aeg

Kui aasta tagasi jõudsid ametiühingud ja tööandjad uues töölepinguseaduses kokkuleppele, siis oli selle kokkuleppe üheks osaks ka tõusvad töötushüvitised. Tänavu 1. juulist jõustuvad heldemad hüvitised seavad niigi raskes seisus töötukassa veel suurema surve alla.

Äripäev soovitab mullukevadine kompromiss aknast välja heita ja töötukassast makstavate hüvitiste suurendamisest loobuda. Kahju küll, ajad on sellised. Hüvitiste suurendamisest tuleb loobuda sel lihtsal põhjusel, et maksumaksja lihtsalt ei peaks praegustes majandustingimustes sellisele pingele vastu.

Kui töötukassa otsustaks rakendada maksimummäära (3 protsenti) ja uued hüvitised hakkaksid juulist kehtima, siis saaks viimane kroon töötukassast praeguse tööturu prognoosi juures otsa järgmise aasta maiks-juuniks.

Katastroof võib saabuda ka varem, kui töötus suureneb oodatust veelgi kiiremini (see on loogiline, sest seni on täitunud järjest mustad stsenaariumid).

Et töötukassa kuivale ei jääks, selleks tuleks 1. juulist rakenduvate uute hüvitiste maksmiseks töötuskindlustusmakse määra kergitada 4,2 kuni 5,1 protsendini, vastavalt töötuse tõusule (esimene arv lähtub rahandusministeeriumi kevadisest põhiprognoosist ja teine riskiprognoosist). Sellise otsusega maksustataks niigi pidevalt solidaarsusmakse tasunud töötavaid inimesi ja nende tööandjaid räigelt selleks, et leevendada töötute olukorda, mis pole jälle õige.

Ka rasket majandusolukorda arvestamata on uued hüvitised vähemalt osaliselt liiga helded. Kõige põhjendamatum on säte, mille kohaselt poolte kokkuleppel või omal soovil töölt lahkunu hüvitise suurus oleks 360. kalendripäevani 40 protsenti keskmisest töötasust. Omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkunule pole põhjust hüvitist maksta. Kui inimene ise otsustab töölepingu lõpetada, siis on töötutoetus talle pigem boonus kui hädavajadus. Pole moraalne anda 5,1 protsenti töötegija palgast sellele, kes vabatahtlikult loobub töötamisest.

Kokkulepitud hüvitistest loobumisel on ka vastuargumente. Esiteks tuleb meeles pidada, et tegemist oli niigi raskesti saavutatud kompromissiga. Praegusel tööturul kannatavad nii tööandjad kui töövõtjad, seepärast peab tasakaal säilima.

Kuid ametiühingute esindajad on andnud teada valmisolekust kriisieelsed kokkulepped üle vaadata, sama vajadust on kinnitanud tööandjate keskliit. Jah, vanade vaidluste taasavamine toob aja- ja vaevakulu, kuid see on paratamatu. Hüvitistes lepiti kokku siis, kui riigil oli raha küll. Enam pole see nii.

Tegelikult on mõlemad pooled (nii tööandjad kui ka töövõtjad) pidanud vajalikuks töötukassa kulusid vähendada. Nüüd tuleb kokku leppida selles, kus võiks peituda tasakaalupunkt. Hüvitiste tõusust loobumine võib olla alles algus.

Autor: ÄP