Narva kiriku halastamatu äri surnutega

Kadri Jakobson 04. mai 2009, 00:00

Sinimäel elava Tamara Külaotsa ema veetis oma viimased elupäevad Puru haiglas. Memm, kelle mõistus oli lõpuni selge ja meel ergas, pidi surivoodil leppima teadmisega, et perel pole raha puudusel võimalik teda matta Vaivara kalmistul puhkava abikaasa kõrvale.

"Tütreke, ära kuluta sellele raha, meil ju pole seda," lausus Tamara ema Zoja Andrejevna surivoodil. Nüüd puhkabki Tamara ema abikaasast ligi 150 meetri kaugusel surnuaia teises otsas.

Vaivara surnuaia võib mõtteliselt jaotada kolmeks osaks, kus keskmine kiil on kiriku maa ja kahel pool ääres on omanik Vaivara vald.

Kui vald küsis Tamaralt hauaplatsi eest 300 krooni, siis juba olemasolevale hauaplatsile, abikaasa kõrvale kiriku maale lapikese maa saamine oleks maksnud 5000 krooni. Umbes sama palju maksab praeguste hindade järgi hauaplatsi suurune lapike maad Tallinna ihaldusväärseimas Merivälja eliitelamurajoonis.

Kiriku kalmistu on vanu lehti ja oksarisu täis. Siin-seal vedeleb ülestõusmispühadest haudadele jäetud kommipabereid, piimapakke. Läbi raagus põõsaste kerkib haudade kohal naisterahva priske paljas tagumik - häda ei anna häbeneda.

Veidi eemal, kalmistu vahekäigus kõnnib hulk inimesi, mis annab tunnistust, et äsja sängitati keegi maamulda.

Kiriku hinnakiri näeb ette, et kes koguduse liige pole, peab hauaplatsi eest maksma 5000 krooni. Vähe sellest. Kõikidel, kelle lähedased on kalmistule maetud alates 1945. aastast, tuleb kirikule tasuda 1500kroonine haua vormistamise tasu. Vastasel juhul maetakse peale.

"Inimesed on väga mures," ütleb Vaivara vallale kuuluva kalmistu vaht Marta Lambakahar. Ta meenutab, kuidas üks tütarlaps, kuuldes kiriku hindasid, tuli nuttes nende kontorisse ja küsis, et kas ta teeb pattu, kui matab ema isast lahku.

"Temast oli tõesti väga kahju. Aga tal tuligi matta ema Vaivara valla maale, isa puhkab tal kiriku kalmistul," ütleb ta.

Mis puudutab haua vormistamise tasu, siis Martal on kiriku maa peale maetud viis lähedast ning tema peaks kirikuhinnakirja järgi maksma kokku 7500 krooni.

"See on üle igasuguse mõistuse," ohkab ta.

Ebainimliku olukorra ja krõbeda hinnakirja taga on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Narva kogudus, kes sai mullu erastada ajaloolised kirikule kuulunud maad Vaivara kalmistul. Narva koguduse õpetaja on kunagise ülemnõukogu eetikakomisjoni esimees Villu Jürjo.

Tüli teisel pool seisab Vaivara vald, kelle maa peal asuvad nii Vaivara enda, Narva linna ja Sillamäe linna kalmistud ning kes mullu asutas kalmistute haldamiseks sihtasutuse Vaivara Kalmistud. Selle loomise üks põhjus oli lõpetada kalmistutel korralagedus, imelikud tšekid ja nn musta raha tegemine.

"On kujuteldamatu, et kui olen kunagi seaduslikel alustel saanud kalmistule hauaplatsi, küsitakse nüüd selle eest nii kõrget hinda, et mul ei ole majanduslikel põhjustel võimalik matta oma lähedast pereplatsile," ütleb Vaivara vallavanem Veiko Luhalaid. "Miks peab inimene surivoodil muretsema selle pärast, kas tema järeltulijad saavad raha kokku, et ta abikaasa kõrvale matta, või ei saa?"

Luhalaid ütleb, et kui sihtasutus asutati, kutsuti selle asutajaliikmeks ka EELK Narva kirikut, kuid õpetaja Jürjole ja kogudusele polnud pakkumine atraktiivne. "Eesmärk oli see, et kõik panustavad raha sihtasutusse võrdselt, kuid kellelegi ei saa tasuta midagi teha. Eks kirik lootis valla toetusele ja see variant neile ei sobinud," räägib Luhalaid.

Vald pakkus, et kui kirik loobub talle kuuluvast maatükist kalmistu keskel, võtab omavalitsus teistel kirikule kuuluvatel kalmistutel (Sininõmme ja Vaivara vana kalmistu osa) haldustasud enda kanda. Koguduse ülesandeks oleks jäänud platside andmine ja raha kogumine mõistlike hinnakirjade järgi ning see oleks kirikule olnud puhas tulu.

Ka see variant kirikule ei sobinud. Juba siis kõlanud kirikuõpetaja suust, et kiriku jaoks on kalmistu kinnisvaraprojekt.

Narva Aleksandri kiriku ees seisab KIA maastur, selle rooli tagant astub välja pikka kasvu mees, kustutab mahavisatud koni kingatallaga ja on kirikuõpetaja Villu Jürjo kõrval kuni vestluse lõpuni. Heiki Lättemaa on õpetaja parem käsi, kiriku nõukogu liige ja koguduses projektijuht.

Kelmikate ülespidi vuntsidega ja koguka olemisega Jürjo räägib põgusalt kiriku ajaloost ja sõidutab külalised liftiga torni. Ta on vaoshoitud ja viisakas, kuid ägestudes tõuseb püsti, räägib valju häälega nii, et torn kaigub, toksib näpuga nõudlikult kalmistukaardile ja kasutab ootamatult krõbedaid väljendeid.

"Kes pole luteri- ega õigeusku, on kommunistid! Ja nemad vaadaku, kuidas ise saavad," ütleb Jürjo kõva häälega. "Vald ei saa inimesi lahterdada, kuid kirik saab! See kalmistu on mõeldud ristiinimestele!" Jürjo sõnul ei võtnud vald neid võrdväärse partnerina, mingit ettepanekut osaleda sihtasutuses pole nad saanud ning vallavanemaga pole nad isegi kohtunud mitte.

Hiljem siiski selgub kirikumeeste jutust, et vallajuhtidega on kohtutud mitu korda ja vallavanem kinnitab ka hiljem, et vald kutsus kirikut sihtasutusse. "Kui vald oleks kiriku kalmistut rahaliselt toetanud, oleksime kompromissideks valmis olnud," ütleb Jürjo. Kui palju on kiriku teada inimesi, kel rahapuudus ei luba lähedast kiriku maale matta, seda Jürjo ega Lättemaa ei tea.

"Meie poole pole need inimesed pöördunud," ütleb Jürjo. Lättemaa kõnnib muigel suuga kiriku vastrenoveeritud tornis ja suskab vahele: "Ma olen poole ajast kiriku kantseleis, alati leiab lahenduse."

Jürjo sõnul on 5000kroonise taksi järgi toimunud üks matus. Tegemist oli perekonnaga Sillamäelt ja matusekorraldaja tuli kohale Peterburist. "Nad imestasid: nii odav! Mis tähendab, et seal on need asjad palju kallimad," õigustab Jürjo.

Kui jutt läheb valla poolt asutatud sihtasutusele, vallavanemale ja rahale, hakkavad kirikuõpetaja suust lendama vängemad väljendid. Nimelt saab sihtasutus Vaivara Kalmistud sel aastal omanikelt ehk Narva ja Sillamäe linnalt ning Vaivara vallalt kokku 2,2 miljonit krooni.

"See on kantimine! See on pätivalitsus! Kui sa pole kristlane, anname sulle 2,2 miljonit ja kui oled ristiinimene, ei saa sa sentigi!?" ägestub Jürjo.

Samal ajal, kui kirik ja vald vägikaigast veavad, tuleb Tamaral käia kahe haua vahet ja leppida hingepiinadega.

Tamara nopib värskelt ema haualt närtsinud lilli. Ta ei mõista, miks kirik niimoodi käitub.

"Kirik peab inimest aitama, talle hingeabi andma, mitte temalt raha koorima. Surnud hingedelt raha teenida - alatu. Ema teadis, et ta ei saa oma mehe kõrvale ja selle teadmisega ta ka suri," lausub ta.

Kas EELK peab õigeks olukorda, kus inimesed ei saa raha puudusel matta omakseid kiriku maal olevale pereplatsile või ema-isa kõrvale?

Olukord, kus inimesed ei saa raha puudusel matta oma omakseid ajaloolisele pereplatsile, pole normaalne.

Avaliku kalmistu teenuste tagamise ja nõuetekohasuse eest peab vastutama ka avalik võim, mida teostab kohalik omavalitsus. Kui kõik sellised küsimused jäetakse eraomaniku kanda, mõjutab see omaniku poolt pakutavate teenuste hindu.

Riik peab lõpuks kalmistuseadusega reguleerima praeguse ebanormaalse ja seadustega katmata olukorra. Kui kirikult eeldatakse avaliku teenuse osutamist, on ainult üks lahendus - sellest samast maksutulust, mida avalike teenuste pakkumiseks riik kogub ja ka omavalitsustele suunab, tuleb avalik teenus kirikule või kodanikule hüvitada.

Ebaõiglane on praegune olukord nii kiriku kui ka hauaplatside haldajate suhtes, sest riik jätab mõlemad kindlustundeta.

Kogudus teeb, mis tal selles olukorras teha on: püüab pakkuda teenust ja hooldada kalmistut nii hästi kui võimalik. Kuna avalik võim avalikke teenuseid piisavate vahenditega ei kata, rakenduvad turumajanduses toimivad reeglid. See pole kindlasti koguduse soov, vaid nad on selleks sunnitud.

Anti Kallam, Vaivara Kalmistud SA juht
Meie poole pöördunud inimesed on pettunud ja nördinud. Tundub, et usumehed on kõige suuremad kapitalistid, ja mulle näib, et tegemist on isikliku äriprojektiga. Eestis ei ole kehtivat kalmistuseadust, ümbermatmist reguleerib vaid üks sotsiaalministri määrus. Kõik omavalitsused sätestavad kalmistu eeskirjad oma äranägemisel. Just see annabki võimaluse taolisteks kurioosseteks olukordadeks.

Jaan Uibo, EELK Otepää koguduse juhatuse esimees
Meil on kalmistu kiriku maal, kuid vald toetab. Näiteks maksab kalmistuvahi ja abitöötajate palga. Hauaplatsi saamine ei maksma meil midagi.

Mulle tundub see julm, et inimene ei saa raha puudusel matta oma ema isa kõrvale.

Sellised hinnakirjad on eriti halva maiguga ja minna sellise koha pealt raha teenima - ei usu, et see kedagi õnnelikuks teeb.

Tõepoolest on ka meil majanduslikult rasked ajad, kuid püüame leida ikka teisi võimalusi. Meil on isegi kirikumaks praegu vaba, ehkki oleme mõelnud sellele siiski mingi määra kehtestada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:04
Otsi:

Ava täpsem otsing