Rahvaliit ajab hea idee metsa

Eelmises valitsusliidus oli küpsemas idee müüa tulude saamise eesmärgil osa kasvavast riigimetsast, mis pole veel raieküps. Kui Rahvaliit saab uude võimuliitu, siis läheb see idee tõenäoliselt metsa. See on halb, sest riigimetsa müüki tasuks praeguses kriisis kaaluda. See on parem tuluallikas võrreldes maksude tõstmisega.

Ootuspäraselt asuti aga seda ideed kohe teravalt ründama. Ja ootuspäraselt olid suured kritiseerijad rahvaliitlased. Ma ei mõista riigimetsa müügi vastaste argumente. Vastuseis sellele ideele tundub olevat pigem emotsioonidel tuginev. On veendumus, et mets on suur rikkus ja sellest ei tohi riik loobuda.

Oponentide üks tugev vastuargument puudutab müügi aega. Majanduskriisi tingimustes ei pruugi riik saada kõige paremat hinda.

Teisalt vaadates on aga küsimus ju selles, milliseid kulutusi peaks meie ühiskond kandma, kui jätame praegu selle variandi kõrvale ja hakkame müüma metsa kunagi tulevikus. Siis ei ole meil võib-olla riigieelarve enam nii kehvas seisus ja rahahäda nii suur.

Ma ei saa ka aru, miks riik peab olema metsa omanik? Või mis muutuks, kui riigi asemel kasvataks metsa edasi eraomanik, näiteks mõni pensionifond.

Tegemist ei ole strateegilise varaga, mida riik peab kindlasti omama. Riik saab metsasektorit reguleerida muul moel.

Tegemist pole ka ideega kõik maha müüa. On tehtud ettepanek müüa kuni 200 000 hektarit metsamaad, mille eest võiks teenida kuni viis miljardit krooni (loe 7. mai Eesti Ekspressis ilmunud artiklit "Pankurid õhutavad riiki oma metsa maha müüma"). See tähendab, et riik jääks ka pärast seda suurimaks metsaomanikuks, lihtsalt osa varast teeksime rahaks.