Terminaator tuli taas tagasi

Terminaatori sarja neljas lugu räägib loo, kuidas masinad on inimsugu hukutamas. Päris hästi räägib.

Mitte väga kauges tulevikus sõdivad inimesed robotitega esimeste ellujäämise nimel. Üha intelligentsemaks muutuvad masinad on lähedal inimsoo hävitamisele, leida on veel vaja Kyle Reese, kes on vastupanuliikumise olulisima tegelase John Connori (Christian Bale) isa. Ta on end ajas tagasi saatnud ehk esineb filmis vana mehe asemel noormehena. Teda hävitades kaoks ka Connor.

Reese'i leidmise ümber filmi sisu suures osas keerlebki - robotid tahavad teda hävitada, Connor peab aga tema eluspüsimise eest hoolitsema.

Seriaalifilmile tavatult on film vaadatav ja arusaadav ning nauditav ka iseseisvana, kui ei ole või ei taha esimest kolme näha.

Üldse on James Cameroni käe all alguse saanud saaga uus osa justkui filmi taassünd - samamoodi, nagu Christopher Nolan tõstis täiesti uuele tasemel Batmani loo oma kahe viimase filmiga. Postapokalüptiline maailmapilt on trööstitu, õõvastav ning realistlik - hästi kujutatud.

Kui üldse millegi kallal norida, on see filmi lõpp. Pateetiline ja imal pilt sellest, kuidas poolmasinas-poolinimeses peitub kübeke humaansust ning robot ohverdab oma tugeva südame inimesele. Õnneks ei lase sellele eelnenud tund ja viiskümmend sellel väikesel libastumisel elamust rikkuda. Avanev pilt ja kaameratöö on lummavad, mis koos kino eriseansi Feel The Difference abiga - topeltvõimsa heliga - köidavad ekraani külge.

Üldse on Terminaator 4 kinoekraani film - visuaal ja kaameratöö nõuavad suurt ekraani, samamoodi täiendab korralik elamus pilti. Väikesel ekraanil ja tagasihoidliku heliga läheb pool kaduma.