Voldemar Kolga: äris on uute tähtede tekke aeg

Räägitakse, et majandusele on omased tsüklid - on tõus ja mõõn. Aga keegi ei tea, kui pikk see tsükkel on. Kui tsükli pikkuseks on 50-60 aastat, võime veel kaua põhjas olla. Me ei ole võimelised situatsiooni, milles oleme, tunnetuslikult analüüsima, mistõttu on palju laest võetud prognoose, et põhi on käes.

Kui Ameerikas on tehtud analüüse rahvuslikest ohtudest, nagu kliimasoojenemisega seotud taifuunid ja pandeemiad, siis meil asju, mis ebamäärasust tekitavad, ei analüüsita. Et ebamäärasusega hakkama saada, peab teadma tema päritolu.

Meil on valitsuse põhiline strateegia kokkutõmbamine. Nagu kääbustähed, mis järjest kokku tõmbuvad. Strateegia on muutuda kogu aeg väiksemaks ja olla tähelepandamatu. Nagu tigu poeb oma tuppa või rannakarbid, mis kokku tõmbuvad, kui vaenlane neid avada püüab. Mitte midagi ei suurendata ega laiendata, ükskõik, mis ümberringi räägitakse.

See on üks võimalik reaktsioon ebamäärasusele või kriisile. Teiseks strateegiaks on ära joosta - raha viiakse riigist välja või minnakse ise ära, kui keskkond hulluks läheb. Või muudetakse kroonid mingiks teiseks rahaks.

Kolmas võimalus on koguneda - poliitikas tekivad suured ühisjõud ja ettevõtted korporeeruvad, tekivad kolooniad, kus individuaalsed huvid surutakse maha, et ellu jääda.

Alati on ka selliseid, kes nagu delfiinid või vaalad rannale viskuvad ja surevad, see on kõige uhkem viis. Suurärimehi, kellest midagi kuuleme, on kaks-kolm, teistest me ei kuule midagi. Arvatakse, et parem on sellisel ajal madalat profiili hoida.

Kui individuaalsel tasandil vaadata, tekib küsimus, kas tuusad, kes kaotavad 130 miljonit, ikka jagavad seda maailma. Kui sa nii palju kaotad, siis ilmselt mitte.

Näeme, et vanad tegijad, mida iganes nad ka räägiksid, ilmselt ei oska käituda. Siin ei saa viidata, et kõik kaotavad, kõik ei kaota, Hiina näiteks läheb ikka edasi. Praegusel murrangulisel ajal võivad tekkida uued persoonid, kes asja jagavad. On soodne aeg nagu 1990. aastatel, mil tekkisid meie praegused tegijad ja rahamehed. Sildid on kukkunud, kuigi rahvas ei taha seda veel tunnistada, arvatakse, et meie eliit ikkagi jagab asja. Aga mingi aja pärast saab paljudele selgeks, et käituti ebaadekvaatselt.

On uute tähtede tekkimise aeg, uued persoonid saavad ebamäärasuses hakkama, võib-olla tekib isegi uus eliit. Muidugi on raske neid märgata, veel ei ole teada, millised tunnused neil on ja mis tulevikus raha tootma hakata võib.

Kuigi üks etapp on läbi, on tunnistada, et maailm on uus, raske ja valuline. Uue postmodernistliku maailma põhitunnus on, et pole suuri tõdesid ega üldisi lahendusi. Näiteks kui Ameerikas läheb hästi, ei tähenda see ilmtingimata, et ka meil läheb hästi.

On vana maailma idee, et kõik hingavad ühte õhku ja et raha hakkab ka siia paratamatult tulema. Et ei pea midagi tegema, redutad kehva aja ära ja siis tuled välja. Uus maailm on fragmentaarsem, kõigil läheb erinevalt.

Balti riikide kehva olukorra põhjuseks on sulgumine ja ootamine, talupoja mentaliteet, et küllap mõisniku tuju muutub, peksab, aga lõpuks väsib. Eesti inimene on väga kannatlik, keegi ei õienda, ei minda tänavale, pigem surrakse, ja seda teatakse.

Ma ei näe väljapääsu lähiaastate jooksul. See on nagu karistus. Kuna meil läks superhästi, siis nüüd peab tasakaaluks ka halvasti minema, et tunneksime elu maiku. Arvan, et teadvustamine pole veel toimunud. Olukorda eitatakse, õiget ärevust veel ei tunne. Optimism on hea, aga küsimus on reaalsustajus, on tähtis näha maailma võimalikult objektiivselt. Lääs tegi vea, kiites meid liialt, nii et pea läks lihtsalt segi. Tekibki tunne, et sa oled super, toimub reaalsusest äraminek. Nagu soov jõuda viie rikkaima riigi hulka. Ning reaalsusesse tagasitulek on väga raske. Endine reaalsus oli magus ja paljud elavad veel selles.

Ning rahvas ei taha häält teha, tahetakse teada ainult seda, mis juhtub siin ja praegu. Analüüs tähendab alati kaugemasse aega minekut, aga kuna seal võivad olla ärevad noodid, siis parem on mõelda ilusale ilmale ja hetkele. Kõik on muudetud lihtsaks ja primitiivseks. Elatakse omas maailmas, ei taheta midagi muust maailmast teada. Mind vapustas, kui kuulsin, et 60% Vikerraadio kuulajatest ütles, et Madonna on mittekeegi. See ei ole maailma adekvaatne peegeldamine. See on alaväärsus ja ärapanemine ning lihtsustamine.

Me oleme ise lihtsuse poole püüelnud. Nõukogude ajal pidi olema nutikas ja teadma, kust vetsupaberit saab, aga praegu ei ole seda vaja.

Aga maailm muutub aina keerukamaks. Vajame inimesi, kes keerukamalt mõtleksid ega ootaks, millal läheb ilusamaks, et karbist välja tulla.

Igaüks peaks julgema maailmale otsa vaadata sellisena, nagu see on. Kui tajud maailma objektiivselt, ebakindlus ja ärevus vähenevad. Kui tead, mis toimub, hirmud vähenevad. Õppimine ja haridus on väga positiivsed, need aitavad inimesel elada. Mida haritum oled, seda rohkem eri kantide pealt asju näed.