Riigifirmad börsile, miks ka mitte?

Tänase Äripäeva kaanelugu räägib, et Eesti Vabariigile kuuluva 10 suurema riigifirma väärtus ulatub hinnanguliselt 50 miljardi kroonini ning arvamusliidrite sõnul võiks vähemalt osa neist maha müüa või börsile viia. Äripäev toetab seda mõtet - viime riigiettevõtete vähemusosalused Tallinna börsile. Ruttu.

Esimene põhjus on nii välisraha sissevool kui ka kohaliku raha rakendamine - reedene Äripäev kirjutas, et TeliaSonera ülevõtupakkumine Eesti Telekomi aktsiatele tekitas Skandinaavia investorites suure soovi Balti turule investeerida, kuid raha ei mahu ära - meil pole piisavalt häid investeerimisobjekte! East Capital Fund piiraski uute osakute ostmist.

Ka Eesti elanikel kogub praegu kohalikes pankades tolmu ligikaudu 60miljardit krooni, mis enne devalveerimist (nali) kenasti riigiettevõtete aktsiatesse investeerida sobiks. "Selle asemel, et Pensionifondid investeeriks mingitesse kahtlastesse Kolle võlakirjadesse, võiksid nad tulevikus investeerida näiteks infrastruktuuri ettevõtetesse," ütleb Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare. Rämpsvõlakirjadest pensionisammastest oleme kirjutanud varemgi.

Teine põhjus oleks riigifirmade läbipaistvus - börsile minek tooks ettevõttesse nii üldsuse kui ka investorite ning finantsorganite kontrolli. "Miks poliitikud seda teha ei taha?" küsib endine poliitik Olari Taal, ning annab vihjamisi vastuse, et riigi osalusega ettevõtted võivad olla kaudselt ka erakondade rahastajad. "Ma tean, mida räägin, sest olen ise olnud mitmes riigi osalusega ettevõtte nõukogus," räägib Taal.

Kolmas põhjus oleks raha - kuigi riigifirmade osaluste müük riigieelarve puudujääki Maastrichti kriteeriumitele vastavaks ei tee, oleks rahasüstist riigile abi, saaks mõne olulise objekti valmis teha või miks mitte miljardeid kroone ka teadus-haridusinvesteeringuteks suunata.

On ka vastuargumente, näiteks kardetakse, et riik kaotab oluliste ettevõtete üle kontrolli. See pole tõsiseltvõetav kartus: meenutagem kas või Tallinna börsil noteeritud Tallinkit. Või Lutermat. Või Ekspress Gruppi, Olympicut, Järvevana. Millise osa kontrollist on Enn Pant, Ain Hanschmidt, Oliver Kruuda, Hans H. Luik, Armin Karu, Toomas Annus või teised kaotanud? Samas pole kõik riigiettevõtted vennad, mõned on meie naabreid arvestades strateegilisemad, kuid börsile lähekski sel juhul vähemusosalused.

Vastuargument oleks ka müügist saadav raha - kes garanteerib, et riik seda lihtsalt huugama ei pane, näiteks ühekordsest tulust pikaajalisi kohustusi võttes? Aga raha võib suunata juba kuivama hakkavasse stabilisatsioonireservi.

On ka väidetud, et praegu ei saaks head hinda, näiteks Saksamaa lükkas Deutsche Bahni IPO just sel põhjusel edasi. Samas on hinnad just sellised, mis tekitaks investorites huvi.

Autor: ÄP